Varasemad rahvaloendused on Eesti ootusi rahvaarvu suhtes jahutanud

Professor Ene-Margit Tiit esitlemas oma ülevaateraamatut «Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust.» Foto: Toomas Huik

130 aastat tagasi loeti Eesti rahvas üle esimest korda ja seda tehti sõna otseses mõttes käsitsi - kõikide isikute kohta täideti küsitluskaart ning need loeti käsitsi kokku, nii et kogu riigi kohta saadi andmed kokku alles kolm kuud hiljem. Aasta oli siis 1882 ning Eestis elanikke 881 455.

Kokku on eestlasi ajaloo jooksul kümnel korral üle loetud. «Mõnigi kord on Eesti ootused rahvaarvu suhtes olnud mõnevõrra suuremad,» tõdes professor Ene-Margit Tiit oma ülevaateraamatu «Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust» esitlusel.

Esimest korda toimus loendus 1881. aasta 29. detsembril Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangudes. Teine rahvaloendus 15 aastat hiljem, 1897. aasta algul näitas, et hoolimata intensiivsest väljarändest oli eestlaste rahvaarv 7,5 protsendi võrra kasvanud. Siis oli juba ka Eesti enda territoorium esimese loendusega võrreldes märksa suurem – lisandunud olid Petseri alad, ka Narva tagune piirkond.

Eesti esimene oma loendus toimus 1922. aasta lõpul, selleks valmistuti mitu aastat põhjalikult ette, arvesse võeti ka kümne välisriigi kogemusi. Teist, 1934. aastal tehtud loendust peetakse juba üheks kõige paremini Eesti pinnal korraldatud rahvaloenduseks. Juba see tõi üllatuslikult välja, et rahvaarv oli jooksvalt kogutud statistikast 1500 inimese võrra suurem. «Tehti järelanalüüs ja selgus, et need olid peaaegu kõik lapsed, kelle sünd ei olnud veel jooksvalt registreeritud,» rääkis Tiit.

1941. aasta loendus tõi välja esimesed tõsised inimkaotused võrreldes rahuaegse rahvastikuga - selgus, et rahvaarv oli vähenenud eelmise loendusega võrreldes ca 100 000 inimese ehk ligi 10 protsendi võrra.

Nõukogude võimu ajal toimus neli rahvaloendust – aastatel 1959, 1970, 1979 ja 1989. Neid andmeid töödeldi Moskvas, sest kohapeale analüüsimiseks andmeid jätta ei tohtinud, ka tulemused olid kättesaadavad vaid ametlikuks kasutamiseks. Taasiseseisvunud Eesti seni ainus rahvaloendus toimus 2000. aastal ning selle dünaamilisi tabeleid statistikaameti veebilehel on kasutatud kümneid tuhandeid korda.

Maarahvast linnarahvaks

Loenduste tulemused näitavad ilmeka kõverana, kuidas Eesti rahvaarv kuni 1915. aastani pidevalt kasvas ning maailmasõdade ajal järsult vähenes, siis nõukogude perioodil peamiselt sisserände tulemusel jälle kasvas ning taasiseseisvumise järel taas kahanema asus. Sama kõverana on muutunud ka eestlaste endi arv.

Rahvuste koosseisus on näha, et kui 1941. aastani elas peale eestlaste ja venelaste Eestis peamiselt sakslasi ja rootslasi, siis pärast seda murdepunkti asusid muid rahvaid esindama peamiselt ukrainlased, valgevenelased, ka soomlased. Vaid juutide hulk on keskmiselt samaks jäänud (umbes pool protsenti rahvastikust).

1959. aasta rahvaloendus tõi aga välja, et seni peamiselt maarahvaks olnud Eesti elanikud on muutunud suuremalt jaolt linnarahvaks. «Linna- ja maarahvastiku vahe oli ajastule omane muutus. Seejuures on Tallinnas elanud peaaegu kogu aeg ümmarguselt 40 protsenti kogu linnarahvastikust, aga maarahva osakaalu muutus on olnud väga suur,» tõdes Tiit, et see oli mõnevõrra üllatuslik järeldus.

Kas rahvaloendused tõid üllatusi?

«Mõnigi kord on ootused rahvaarvu suhtes olnud mõnevõrra suuremad,» sõnas Tiit, tuues näiteks 1922. aasta rahvaloenduse. «Aga siin oli ka selge põhjus – 25 aasta jooksul ei oldud rahvastikku loendatud, lisaks ka muudeti ümber ja kujundati tervet statistikasüsteemi. Seetõttu ei olnud kellelgi õiget ettekujutust, palju Eestis inimesi on. Siis võib-olla tõesti kujunes saadud arv väiksemaks, kui loodeti.»

Seevastu 15 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu toimunud rahvaloenduse ajaks oli Eestisse tulnud juba väga suur hulk immigrante teistest Nõukogude riikidest ning seetõttu rahvaarv oli suurem kui kunagi varem.

Samuti selgus viimaselgi (2000. aasta) loendusel, et inimesi on mõnevõrra vähem kui arvati. «Ma ei tea, võib-olla me isegi rõõmustasime selle üle, sest see tähendas suure osa sõjaväega seotud inimeste lahkumist ja eestlaste osakaalu suurenemist,» arvas Tiit.

«Aga üldiselt on rahvastiku areng normaalsetes tingimustes pidev protsess ning seetõttu väga suuri üllatusi ei saa olla,» leidis Tiit.