Evelyn Kaldoja: esialgu veel kirvesupp

18. detsembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Möödunud nädalal roheleppe lansseerinud Euroopa Komisjonil on põhjust rahuloluks: kommunikatsiooniplaan toimis ja avalikkus asus hekseldama teemat, mille nad ette andsid.

See ei ole osatades öeldud. Usun, et keskkonna jõuliselt ette võtmine ongi õige asi, kus jõukas blokk nagu EL peaks püüdma esmajärgus iseend ja siis maailma muuta.

Tänapäeva inimesed paistavad üksi üsna abitud nende küttimis- ja korilusinstinktide ohjeldamises, mis nad 12 000 aasta taguselt 1–15 miljonilt praeguse 7,7 miljardini tõid. Samas vaimus edasi paljunedes, tarbides ja lagastades ei hävitaks nad mitte ainult teisi liike, vaid lõpuks ka iseenda. See, mis tõi meid siia, viib edasi hukatusse.

Mis ei muuda aga fakti, et praegu keeb roheleppe potis kirvesupp. Komisjon pani patta idee, mille kõrvale tulevad esimeses etapis toitaineteks peaasjalikult olemasolevatele summadele uute nimede andmine ja riikide omavahendid. Mis edasi saab, pole otsustatud. Mitte kellegi süül, vaid seepärast, et tuleva aasta ELi eelarve on paigas ning aastate 2021–2027 eelarveraamistiku kõnelused alles alanud.

Olen kindel, et poolakas tahab oma maad saastada sama vähe kui palgavaene süüa makaroni kõõlusevorstiga.

Kuigi Eesti esimesed 15 aastat ELis on möödunud ühtekuuluvusfondide küllusesarve toidul, ei kasva euroraha Berlaymonti maja katusel. Need on piiratud summad nagu iga majapidamise eelarves: kui üht asja tehakse rohkem, siis teise arvelt tuleb kokku hoida.

ELi majapidamise kõrgepalgaliste seast lahkub peagi Ühendkuningriik. Teised pole aga kõik vaimustunud brittide osa ühiskassas kinni maksmisest, et Eesti või Bulgaaria saaksid arengut ühtlustada. Mõni netomaksja meenutab peresiseses tänitamises ka, kuidas mitu vaesemat noorliiget nad rändekriisi ajal sooja kohta saatis.

Tegelikult ei saa Poolat hurjutada selle pärast, et nad tõmbasid viimatisel ülemkogul konkreetsemaid abilubadusi paludes pidurit. Mitte kliimamuutusi eitades, vaid selle tõttu, et nende oma võimaluste juures 2050. aastaks süsinikuneutraalsuse nõudmine on sama, nagu võtta palgavaeselt lubadus, et edaspidi ostab ta toidu ökopoest.

Olen kindel, et poolakas tahab oma maad saastada sama vähe kui palgavaene süüa makaroni kõõlusevorstiga. Keskkond on aga ühisem nähtus kui kodused toidulauad. Sestap tuleb loota, et 50 aastat vabamalt tarbimist nautinud lääs soostub aitama idal rohestuda.