Maarjamaa madonnad Nigulistes

Tundmatu kunstnik, madalmaade kunst. Madonna lapse ja roosikrantsiga. 16. saj. Õli, puu. Foto: Repro

Neitsi Maarja on kristliku kiriku tähtsaim ja vastuolulisim pühak: neitsi ja ema, inimlik ja jumalik, religioosne sümbol ja reaalne naine. Vastuoluline on ka tema tähendus 21. sajandil, selle üle on palju vaieldud nii filosoofias kui ka kultuuris ja kunstis.

Kas neitsi Maarja kultus võimestab naisi või hoopis surub neid alla – umbes nii võiks kõlada üks jumalaema puudutavaid põhiküsimusi. Võib väita, et ema austamine ristiusu keskse pühakuna annab naistele hääle ja võimaldab neil samastuda taevase kuningannaga. Hulk mõtlejaid arvab aga vastupidist.

Julia Kristeva on essees «Stabat Mater» (1977) näidanud, kuidas neitsi-ema sümbolkuju toetab patriarhaalset ühiskonnakorda ning aitab naiselikku kogemust ja eneseväljendust kontrollida. Neitsist sünnitajalt on võetud õigus seksuaalsele naudingule, sõnast käima peale jäänud keha on haaratud lacaniliku isa nime poolt kontrolli alla. Millest selline naiselikkuse kontrollimise tung?

Muu hulgas kehastab ema sidet looduse ja kultuuri vahel, mida ei saa kunagi tervenisti sümboolsele korrale allutada. Neitsist sündimise müüt peab katma kinni ema ja tema kehaga seostuvat abjektsust – teisisõnu kõike vahepealset, kehalist, piire ja reegleid ületavat. Ometigi ei suuda pühakulegend seda lõplikult alla suruda ning pisarate, piima jmt rohkust Maarja kultuses võib tõlgendada just nimelt selle allasurutu naasmisena.

Merike Kurisoo kureeritud näitus «Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna» seevastu rõhutab jumalaema toetavat ja teraapilist rolli: siin on Maarja vahendaja taevase ja maise vahel, lohutaja ja eestkostja. Näitus on üles ehitatud läbi Niguliste kulgeva teekonnana, põimudes tihedalt kirikliku ruumi ja keskaegse kunsti püsiväljapanekuga.