Kaks lugu: vägivallatseja vastupanuta ei peatu

Kolmandikul juhtudest on laps vägivalla otsene või tunnistajana kaudne ohver. Foto: imago stock&people/Scanpix

Nõustajad ja naiste turvakodude vabatahtlikud teavad tuhandeid lugusid, mille ühine joon on armukade, kontrolliv ja vägivaldne mees ning naine, kes on laste nimel valmis kannatama, kuni ühel hetkel kaob viimanegi lootus midagi parandada.

Nõustajad ja naiste turvakodude vabatahtlikud teavad tuhandeid lugusid, mille ühine joon on armukade, kontrolliv ja vägivaldne mees ning naine, kes on laste nimel valmis kannatama, kuni ühel hetkel kaob viimanegi lootus midagi parandada. Sellisest olukorrast välja pääsemine võib osutuda pikaks kannatuste rajaks. Vägivalla all kannatavate naiste varjupaiga psühholoog Ülle Kalvik jagas kahte lugu, mis on tema sõnul ühed tüüpilisematest. Inimeste nimed ja asjaolud on muudetud, kuid toimetusele teada.

Käitumisreeglid ja «karistused»

Kõrgharitud Liina läks väikelinna õpetajaks, abiellus seal tubli töömehe Mardiga ning peatselt sündis neil poeg. Osteti korter, mis jäi kitsaks, kui perre sündis ka tütar. Seejärel sai Liina erialase töökoha Tallinna, kus osteti laenuga äärelinna väike maja. Kui Mart jäi uues kohas elades alguses töötuks, süvenes tema armukadedus ning ta hakkas aktiivset tööelu elavat Liinat kontrollima. Ta kirjutas oma naisele «korraliku inimese käitumisreeglid», mille täpset täitmist nõudis ning rikkumise korral «karistas». Mees sai hiljem küll tööd, kuid naise elu püüdis ta ikka üha enam korraldada.

Keeli oskava inimesena tuli Liinal nii mõnigi kord olla välisdelegatsioonidega koos hiliste õhtutundideni. Kord, kui Liina autoga koju toodi ning tema kolleeg teda hea töö eest tänades embas, mis on tänapäeval laialt levinud komme, läks seda aknast pealt näinud mees endast välja ning «karistas» naist jõhkra peksuga. Varasemad kergemad äigamised oli Liina üle elanud, sisendades endale, et on ise selleks põhjust andnud, kuna pole kõiki mehe «reegleid» täpselt täitnud.