Riigikogu endise reformierakonna nõuniku Anni Tooma kohtuvaidlus kärbitud vanemahüvitise pärast lõppes riigikohtu otsusega, et vanemahüvitis on riigi heast tahtest antav hüve, mitte põhiseadusest tulenev kohutus.
Riigikohus: vanemahüvitis on hüve, mitte kohustus
Tänavu märtsis, pärast parlamendivalimisi lõppes riigikogus reformierakonna nõunikuna tööl olnud Anni Tooma tööleping ning riigikogu kantselei maksis lapsehoolduspuhkusel olnud naisele kasutamata jäänud puhkusepäevade eest tasu.
Kuna makstud puhkusetasu ületas 98 euro võrra vanemahüvitise määra, siis kärpis sotsiaalkindlustusamet Tooma vanemahüvitist. Naine ei leppinud sellega ning kaebas selle otsuse kohtusse. Tooma leidis, et tema vanemahüvitist kärbiti alusetult, kuna hüvitis oli ette nähtud varasema tööaja eest.
Naise hinnangul vanemahüvitise seaduse kaks punkti rikuvad põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna teevad vahet tööandja maksevõimetuse tõttu koondatute ning nende vahel, kelle tähtajaline tööleping lõppes lapsehoolduspuhkuse ajal. Vanemahüvitise seaduse kohaselt koondatutele säilitatakse täies mahus vanemahüvitis, teistel seda aga kärbitakse.
Tooma leidis, et sellisel ebavõrdsel kohtlemisel ei ole mõistlikku põhjust ning palus kohtul tunnistada vanemahüvitise seaduse vastavad sätted põhiseadusevastaseks. Tallinna halduskohus andiski õiguse Toomale ning tunnistas need sätted põhiseadusega vastuolus olevaks.
Eesti kohtusüsteemi kohaselt tuleb aga juhul, kui madalama astme kohus jätab mõne seadusesätte kohaldamata selle vastuolu tõttu põhiseadusega, see saata riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumisse põhiseaduslikkuse järelevalve kontrolli.
Riigikohus ebavõrdsust ei leidnud
Sel teisipäeval otsustas riigikohus, et vanemahüvitise seaduse vaidlusalused punktid on siiski põhiseadusega kooskõlas.
«Kui vanemahüvitise seadust poleks, ei oleks isikul üksnes põhiseaduse alusel õigust nõuda seesugust vanemahüvitist, nagu kehtiv seadus ette näeb. Põhiseaduse kohaselt on isikul õigus riigi abile puuduse korral. Vanemahüvitis on ette nähtud sõltumata sellest, kas isik elab puuduses või mitte,» põhjendab riigikohus oma otsust.
Kohus leiab, et vanemahüvitise puhul on tegemist võrdse kohtlemise küsimusega sotsiaalpoliitika valdkonnas, kus riik on endale ise ülesande võtnud ning tegu ei ole põhiseadusest tuleneva kohustusega. «See tähendab, et erinevate argumentide kaalumisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mitte isikutele põhiseaduse alusel abi andmisega,» põhjendab kohus oma otsust.
Kohus viitab vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale, kust selgub, et seadusandja soovis kompenseerida väljamaksete hilinemisest tingitud vanemahüvitise suuruse moonutusi. «Seadusandja ei soovinud muudel juhtudel anda isikutele lisasoodustust, st teha hüve saamise tingimuste üldreeglist erandit, kaasa arvatud A. Tooma puhul esinenud asjaoludel,» seisab kohtuotsuses. Riigikohus leidis, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei peaks kohus ühele isikutegrupile seadusandja antud soodustusi teistele isikutegruppidele laiendama.
Riigikohus viitab ka asjaolule, et naisele maksti kõik asjassepuutuvad tasud seaduse järgi õigel ajal, samas kui vaidlusaluste vanemahüvitise seaduse punktide kohaldamise juhtudel makstakse vähemalt osa tulust tähtpäevast hiljem. «Nende erandite eesmärk on teha heaks ebaõiglus, mis tabas isikuid, kellele maksti vanemahüvitise saamise ajal välja tasu, mis neil jäi saamata enne vanemahüvitise maksmise aega, ning kellele eeldatavasti seetõttu määrati ka väiksem vanemahüvitis,» selgitas kohus.
Nüüd sotsiaalministri nõunikuna töötav Anni Tooma ise ei soostunud oma kohtuvaidlust kommenteerima.
«Kuna jäin sotsiaalkindlustusametiga vanemahüvitise arvutamisel eriarvamusele, oli seaduse järgi ainuke võimalus erimeelsuse lahendamiseks kohtusse pöörduda, mida ma ka tegin. Kohus on otsusele jõudnud ning aktsepteerin seda otsust,» sõnas Tooma.