Jaan Sootak: kuidas Simmi sama asja eest kaks korda karistada 

Prokuratuuri videosalvestis, millel Herman Simm end riigireetmises süüdi tunnistab. «Mis tegu on tehtud, see on tehtud,» märkis Simm ülekuulamisel. Foto: kaader salvestisest

Riigikohus on hakanud pidama enne tähtaega vabastamise peamiseks eelduseks isiku edasist õiguskuulekat käitumist, mitte enam kuriteo raskust, kirjutab Tartu Ülikooli karistusõiguse professor Jaan Sootak.

Karistusõigusteaduses käibib mõiste iter criminale – kriminaalne tee, kuriteo teekond. Inimesele võib see tähendada esialgu süütuid mõttemõlgutusi ilusast elust rahaka härrana, edasi sünget kuriteoplaani, siis masendavaid vangla-aastaid ning lõpuks lootust uuesti vaba olla ja ise oma elu kujundada. Riik peab sama teekonda kaasa tehes aga otsustama, kust alates ja millisel viisil sekkuda.

Mõtted ja enamasti ka nende väljendamine on vabad, ka kuriteo ettevalmistamine ei ole enamikus riikides karistatav. Kuriteokatse ja teo lõpuleviimine on aga iter criminale kõige intensiivsem etapp, millest alates on ka riigi sekkumine kõige jõulisem. Vanglas peaks süüdimõistetu kriminaalne energia hakkama raugema, riik seevastu panustab selles etapis endiselt palju jõudu ja kulutab raha. Vanglast vabanemine võiks aga tähendada mõlemapoolset raugemist: riik lõpetab karistusõigusliku sekkumise, vabanenul algab uus elu.

Ülalöeldus ei tasu näha ilusate metafooride jada; ma tahan lihtsalt öelda, et riigi sekkumine iter criminale vältel ei ole ainult erineva intensiivsusega, vaid on ka sisult erinev ja sellisena võtab seda ka meie teekäija. Jätkem Märt Ringmaa ja Herman Simm rahule ning vaadakem lähemalt, millised on põhimõtteliselt karistava riigivõimu eesmärgid ja volitused meid huvitava teekonna lõpupoole – karistuse mõistmisel ja sellest vabastamisel.

Ennetähtaegsest vabastamisest viimase aja pressist lugedes jääb mulje, et liiga palju asju serveeritakse ühes pakendis ja unustatakse, et kord juba äratarvitatud argumente ei saa teises kontekstis uuesti samasugustena üles soojendada.

Karituse mõistmiseks tuleb alustada aga hoopis kaugemalt, nimelt seadusandja töömailt. Juba tegusid kriminaliseerides ja nende eest karistusi kehtestades määrab parlament kuritegude võrdleva raskuse, andes neile erineva õigusliku, aga ka eetilise hinnangu. Lisaks konkreetsetele karistusmääradele karistusseadustiku eriosa normides eristab seadusandja kuritegusid ka raskusastme järgi.