Juhtkiri: võõrtööjõu surve

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemevalts

Eestis on viimase paari aastaga plahvatuslikult kasvanud välistööjõu osakaal. Kui üle-eelmisel aastal töötas siin lühiajaliselt veel 7500 inimest, siis eelmisel aastal ulatus see arv juba üle 19 000. Sel aastal on ületatud koguni rekordiline 30 000 piir.

Toimuv tööränne on igati loogiline asjade kulg riigis, mille majandus kasvab ja kohalikke töökäsi pole piisavalt. See tähendab, et meil on tõeliselt head ajad. Kunagi käisid eestlased Soomes Kalevipoegadeks, nüüd on kaalukausid pöördunud ning ukrainlased käivad omakorda meie juures sulasteks.

Postimehe ajakirjanikud kirjutavad tänases lehes koos uuriva ajakirjanduse võrgustikuga OCCRP, kuidas Ukrainas otsitakse Eestisse töömehi juba korraga enam kui tuhandes kuulutuses. Selles pole iseenesest veel midagi halba, töökäsi on meil ju vaja.

Probleem seisneb aga selles, et inimestele lubatakse tööaega, mis ületab lubatut lausa kaks korda. Tagajärjeks on kurnatud töötajad, kes ei saa pahatihti ka oma palgaraha kätte. Riigi jaoks tähendab see aga maksurahas kaotatud miljoneid.

Kõigele lisaks värvatakse töötajaid sageli ebaseaduslikult või maksab tööandja keskmisest palgast hulga madalamat tasu. Teisisõnu – skeeme ja rikkumisi renditööjõuga jagub.

Kõige selle valguses võib tekkida tunne, et meil on välistööjõust rohkem kahju kui kasu. Fakt on aga see, et Eestis on nõudlus välistööjõu järele selgelt olemas. Ja sellepärast pole sugugi mõistlik renditööjõudu rangelt piirama või isegi keelama hakata – on ju seegi reaktsioon praegusele väga rangele immigratsioonikvoodile. Ilma välistööjõuta jääksid paljud tööd lihtsalt tegemata, meeldib see meile või mitte.

Kuna aga lähiajal suureneb lühiajaliste töötajate hulk ilmselt veelgi, peab riik hakkama tegelema senisest tõsisemalt hoopis rikkumiste ennetamise ja karistamisega. Üle tuleb vaadata ka toosama kvoot. Hoolimata skeemitajatest sooviks enamik tööandjaid kasutada võõrtööjõudu legaalselt.

Seni pole eriti uuritud, millist mõju avaldab võõrtööjõud meie majandusele tervikuna. Eesti Panga suvise hinnangu järgi võis eelmise aasta 3,9-protsendisest majanduskasvust tulla kuni kolmandik tänu võõrtööjõule. Praeguses seisus kaotab aga riik maksuameti arvutuste järgi tööjõumaksudelt juba ühes aastas 16,5 miljonit eurot.

Džinni niisama pudelisse tagasi ei suru – seega on vaja tööjõuküsimusega sisuliselt tegeleda, mitte vehkida populistlike loosungitega, mille sisuks on see müstiline Schrödingeri immigrant, kes korraga võtab ära kohaliku inimese töö ja tuleb seejuures veel toetuste peale elama ka.

Keelamise asemel reguleerimine aitab ära hoida skeemitamise tagajärjel tekkinud immigratsioonivoo, mille üle riigil puudub ülevaade; kaitsta ka võõrtööjõu õigusi ning seekaudu suunata tööjõumaksud just Eesti riigieelarvesse.