/nginx/o/2016/12/07/6151793t1hca06.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/15/12813861t1h3b7d.jpg)
«Ole inimene ja postita siia kogu tekst, lugu on ju maksumüüri taga.»; «Suht haige, et selline arvamuslugu tasuline on». Selliseid kommentaare võib iga päev näha mõnes sotsiaalmeedia lõimes.
Eva-Lotta Kivi: mina selle jama eest ei maksa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihti kirjutatakse ajakirjanikele ka otse: «Kas tohime jagada tasulist lugu oma kodulehel või blogis täismahus, tegemist on nimelt väga olulise (loe: huvitava teema ja hästi kirjutatud) looga.»
Olen selliseid kommentaare ja kirju lugedes alati mõelnud, kas needsamad inimesed vahel poes ka küsivad, miks see või teine asi, ka näiteks paberil Postimees, maksab. Võiks ometi inimestele tasuta jagada.
Ilmselgelt keegi poes jalgu trampides endale tasuta toiduaineid või paberlehte nõudma ei hakka. Inimesed on nimelt harjunud, et paberlehe eest tuleb maksta, veebist sai lugeda tasuta. Meediamajad ise on lasknud sellel harjumusel tekkida ja teadupärast pole harjumusest midagi tugevamat. Postimees lasi hiljuti isegi kauem kui aasta kogu oma sisu sünnipäeva puhul tasuta lugeda.
Samal ajal on väljaannetel aga kasvav soov saada järjest suurema osa veebisisu eest tasu. Et tulevikus saaks teha head ajakirjandust ka olukorras, kus võib-olla paberlehti enam pole, on tasulisele veebisisule ja digitellijatele panustamine asjade loomulik käik.
On aga oluline mõista, et digitaalse sisu taga on täpselt sama arv töötunde ja sama range kvaliteedinõue, mis paberile trükitud lugude taga.
Osa lugejatest on selle muutuse omaks võtnud, seda näitab ka kasvav digitellimuste arv. Lootust, et inimesed on ühel hetkel valmis veebisisu eest maksma, annab ka noorem põlvkond, kellele on muusikakuulamiseks või filmivaatamiseks Spotify või Netflixi konto eest maksmine igakuine loomulik kulutus.
Muusika on hea näide sellest, kuidas inimesed on tegelikult valmis maksma internetis millegi eest, mida vahepeal tarbiti ilma häbitundeta tasuta, varastades.
Et inimesed muusika eest maksma hakkaksid, pidi hind loomulikult olema mõistlik, heli korraliku kvaliteediga ja muusikapalade ostmine või voogedastusteenus kasutajasõbralik. Samad ootused on kahtlemata ka meediaväljaannete lugejatel.
On aga oluline mõista, et digitaalse sisu taga on täpselt sama arv töötunde ja sama range kvaliteedinõue, mis paberile trükitud lugude taga. Praegu teatavad aga inimesed ikka sotsiaalmeedias või loo kommentaariumis üleolevalt: «Mina selle jama eest ei maksa. Aga muidu kas keegi saaks mulle loo kopeerida? Tahaks ikkagi lugeda.»
Postimehes ilmub iga päev selle nn maksumüüri taga palju põhjalikke uurivaid lugusid, intervjuusid, majandusanalüüse, huvitavaid arvamusi ja köitvat kultuurikriitikat. See müür on kvaliteedimärk ja kogu toimetus töötab selle nimel, et seda tunneks ka lugeja.