Revolutsioonita jäänud Kreekas on eilne alati homne

Kriisiaastatel olid suured meeleavaldused Kreeka parlamendi ees Ateena südames Syntagma väljakul tavalised. Praeguseks on need muutunud aga harvaks – viimati tõi tõeliselt suured massid kokku vastuseis Põhja-Makedoonia nimekompromissile nüüd juba varsti paar aastat tagasi. FOTO: Louisa Gouliamaki / afp / scanpix Foto: LOUISA GOULIAMAKI/AFP/Scanpix

Kui veel mõni aasta tagasi nõudsid tuhanded kreeklased Ateena südames Syntagma väljakul majandushädadele lõppu tegevat revolutsiooni, siis nüüd on pühapäevastel protestidel hoopis teine ilme: mõnikümmend lippude ja plakatitega venezuelalast taotleb president Nicolás Maduro tagasiastumist.

Neid ei ümbritse mitte politsei, vaid õhupallimüüjad ja mängivad lapsed. See, mis toimub Kariibi mere kallastel, huvitab inimesi vähe.

Kreeka kriisi algusaegadest tuttavad rahutused on möödanik. Vasakpoolsed satuvad politseiga päev hiljem vastakuti hoopis millegi pärast, mis toimus minevikus: Exarcheia asumis tulevad tänavale tuhanded inimesed, et meenutada 1973. aasta tudengidemonstratsioone diktatuuri vastu.

Eilne tundub Kreekas alati olevat osa homsest. Tuleb ette peksmisi, esitatakse süüdistusi ja vahistatakse inimesi.

Syntagma väljakul, mille veerel asub ka Kreeka parlament, on hulk anarhistide sümboliga grafiteid, mis meenutavad, et võimu all ei painduta. «Nad ei pääse mööda!» kuulutavad kirjad. Kuid ometi on paljudel asjadel lastud mööduda. Möödanik on endise peaministri Aléxis Tsíprase revolutsioon ja päästepakett. Peaaegu kõik on möödanikku läinud peale vanade kivide mäe otsas, mis jälgivad ümberringi toimuvat ning sümboliseerivad selle riigi minevikku ja tulevikku.