Martin Ehala: kannatused ja hinnangud lükkavad moraalispiraalile hoo sisse

Üha karmistuvad moraalireeglid jätavad inimesele üha vähem valikuvabadust. Spiraalikujuline Samarra Minaret Iraagis. FOTO: Bildarchiv Steffens Foto: Bildarchiv Steffens/SCANPIX

Tegude kahjulikkuse ülevõimendamine on heaoluühiskonnale iseloomulik joon, olgu selleks siis terviseriskid, kehalised ja hingelised kannatused või laste heaolu tagamine. Kurikuulsa näitena tuuakse sageli lumehelbekeste põlvkonda, kes on hakanud võtma kahju ja kannatuste küsimust nii tõsiselt, et paljusid väljaütlemisi, mida veel kümmekond aastat tagasi peeti huumoriks, peetakse praegu sügavalt haavavaks solvanguks. Halvema ennetamiseks on humoristid hakanud avalikult vabandust paluma kõigi nende ees, kellele nende naljad on kannatusi põhjustanud. Asi on nii karm, et hukka mõistetakse isegi väidetavad ohvrid, kes julgevad avalikult tunnistada, et nad ei tunne end solvatuna. Säärast hinnangute radikaliseerumist nimetatakse moraalispiraaliks.

Moraaliseose Pahalane-Tegu-Ohver puhul ei pruugi alati kõik tingimused olla täidetud – mõnikord pole selget Pahalast, mõnikord Ohvrit. Kui on olemas kahjukannataja, näiteks keegi, kes suri listeeriasse, siis moraaliseose loogika sunnib otsima Pahalast, kes selle põhjustas. Sellest loogikast lähtudes kaebavad inimesed (eriti Ameerikas) kohtusse korporatsioone, teisi inimesi ja isegi loomi neile väidetavalt põhjustatud kahju pärast.

Samuti, kui isikut või organisatsiooni tajutakse mingil põhjusel ebamoraalsena, siis tunduvad kõik ta ettevõtmised juba ette kahtlased ja nende korda saadetud tegusid hinnatakse moraalselt rängemana kui samasid tegusid neutraalsete või õilsate tegijate puhul. Eesti oludes on hea näide praegu EKRE, varem Keskerakond.

Kolmandana on kalduvus näha Pahalast sooritamas kahjustavat Tegu ka siis, kui normi rikkumisel ei ole otsest Ohvrit. Uuringud on näidanud, et näiteks lipu põletamine, koeraliha söömine, mälestusmärkide rüvetamine ja konsensuslik intsest põhjustab inimeste hinnangul kahju ja kannatusi.