Juhtkiri: britid on lõpuks otsustanud

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Ühendkuningriik on ühe jalaga Euroopa Liidust väljas. Õieti juba viimased kolm ja pool aastat. Pärast nüüdseid erakorralisi valimisi tundub lahkumine aga tõesti vääramatu. Uue aasta veebruariks eraldub saareriik mandrist, sest seda lubanud Boris Johnson jätkab peaministrina. Ja veel millise tulemusega. Viimati tõi tooridele niivõrd suure võidu Margaret Thatcher.

Konservatiivne partei haaras Tööparteilt Kesk- ja Põhja-Inglismaa tööstuspiirkonnad, millest osa oli olnud leiboristide käes Teise maailmasõja eelsest ajast. Seega vähemasti töölis­klass otsustas: Brexit ja Johnsoni juhtimisel. Täpsemini tuligi see Londoni hinnaga, sest just seal kaotasid ­toorid hääli.

Brexiti kontekstis on oluline aga hoopis see, mis toimus väljaspool Inglismaad. Šotimaal tegi sealne Rahvuspartei puhta vuugi ja Põhja-Iirimaal saavutasid esimest korda enamuse vaba­riigimeelsed. Just neis kahes kuningriigi osas on Brexitiga kõige suuremad mured. Ja neid ei lahenda ükskõik kui suur tooride võit. Eriti olukorras, kus iseseisvuse meeleolud üksnes kasvavad.

Praegu on brittide lahkumiseni poolteist kuud. Lisaks kehtib Ühendkuningriigile järgmise aasta lõpuni üleminekuperiood, mida saab soovi korral suvel pikendada – mitte et Johnson seda kuidagi lubada tahaks. Paratamatult tulevad läbirääkimised ka erakordselt keerulised, kuid vähemalt lõpuks on see põhiline mure lahendatud: Briti valijate enamus on andnud Londonile tugeva mandaadi.

Kuigi nii mõnelgi eurofiilil võib olla kiusatus – nüüd veel eriti – toetada brittide karistamist ehk lahkumise võimalikult valulikuks tegemist, ei ole see ei Euroopa Liidule ega kindlasti ka Eestile pikemas perspektiivis kuidagi kasulik. Tõsi, järeleandmised ei saa tulla Iirimaa arvelt, nagu on kõik liikmesriigid ka seni üksmeelselt mõista andnud.

Pigem tulebki loota, et Johnson suudab oma lennukaid lubadusi järk-järgult ellu viia. Järjekordne valitsuskriis ei teeks juba praegugi farsiliku Brexiti protsessi mitte üksnes tragi­komöödiaks, vaid puhtakujuliseks ­tragöödiaks.

Kõige hullema stsenaariumi järgi realiseeruks see, mis toimub USAs, kus president Donald Trumpil on küll oma valijaskonna ja erakonna tugev toetus, ent kogu ülejäänud ühiskonnas on pea pretsedenditu vastuseis.

See oleks meile ohtlik. Eesti jaoks on Ühendkuningriik niisama ­tähtis liitlane nagu USA või meie üle ­lahe naaber Soome. Britid aitasid meil kindlustada saja aasta eest iseseisvust, seda okupatsiooni ajal juriidiliselt hoida ning 1990ndatel uuesti demokraatlikul viisil üles ehitada. Koos oleme sõdinud Afganistanis ja praegugi leiab Briti sõdureid Eestimaa pinnalt. ­Seda koostööd ei tohi ükski Brexit kahjustada.

Nii Euroopal kui ka Ühendkuningriigil on vaja luua uus suhe, mis põhi­neb vastastikusel austusel ja ­ühistel eesmärkidel. On see liidus sees või ­väljas – peaasi, et see toimib.