Taavi Libe kolumn: aasta sportlase sõna kaalugu sama palju kui tulemus

Meie mullused parimad: Saskia Alusalu ja Magnus Kirt Foto: Konstantin Sednev

«See pole läbi enne, kui paks daam pole laulnud,» ütlevad ameeriklased. Eesti spordirahva ekvivalent tollele kulunud kõnekäänule võiks olla: «Spordiaasta pole läbi enne, kui on vaieldud aasta sportlaste üle.»

Just nimelt vaieldud, sest ühest küljest ülidemokraatlik valimismeetod, mille kohaselt saavad oma võrdse sõna sekka öelda nii fännid, spordiajakirjanikud kui ka -ametnikud, toob aina enam endaga kaasa selle, et osalised lähtuvad valiku tegemisel nii diametraalselt erinevatest printsiipidest, et lõpptulemusena kukub pall hägusele hallile alale.

Võtame näiteks spordi­ajakirjanikud. Oma osa aasta sportlaste valimisse annavad spordiajakirjanikud erialaühingu kaudu. Igal Eesti Spordiajakirjanike Seltsi kuuluval ajakirjanikul on võimalus (mitte kohustus) täita ankeet, kus tuleb ritta seada viis paremat mees- ja naissportlast ning kolm paremat treenerit ja võistkonda. Edasi tuleb lihtlabane aritmeetika, kus iga ankeedi esikoht saab vastavalt kategooriale viis või kolm punkti jne.