:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/12/13/12808912t1hddff.jpg)
Kuigi Tallinn oli kivist müüridest hoolimata enne 14. sajandit suuresti puidust linn, võib arheoloogiliste leidude seast leida märke nii kohalikust kui ka päris kauge päritoluga kivist tarbeesemetest, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800 – kivist külalised väikses puidust Tallinnas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, kuidas võis keskaegne Tallinn oma täies eheduses välja näha, pole vist esmapilgul keeruline ette kujutada. On ju meil tänaseni alles suur osa keskaegsest linnamüürist ning arvukalt kaupmehemaju ja aidahooneid, kõnelemata hansalinna avaliku ruumi esinduslikemaist ehitistest, nagu kirikud ja raekoda. Seega võib ehk esimesel hetkel tekkida mulje, et juba linna algusaegadest alates valitses siinsel linnamaastikul kivihoonestus, mis oli piirkonnale iseloomulikult tehtud kohalikust paekivist.
Selline arvamus ei ole kindlasti lõpuni vale, sest tõepoolest, paest ehitisi hakati püstitama juba linna esimestel päevadel, esmalt Toompeale kerkinud linnusena, kuid samal ajal algas kivist pühakoja, vahest ka kloostri ning tõenäoliselt samuti ülikumajade rajamine mäe otsa. Tingimused olid kivihoonete ehitamiseks igati soodsad, sest Toompeal elati otse ehituskivi peal. Niisiis murti müürikivi siit hiljemalt Valdemari tuleku aegadest ning suur osa Toompea põhjapoolseimaist majadest asubki 13.–14. sajandi paekarjääri kohal.[1] Seetõttu pole välistatud, et mäe otsas olid elumajad 13. sajandi lõpuks valdavalt kivist ning ainult kõrvalhooned jäid pikemaks ajaks puitehitisteks.
Mõnevõrra keerulisem on aga hinnata seda, milline oli 13. sajandil kivihoonete osatähtsus all-linnas. Toompeaga võrreldavat ehituskivi siin käepärast polnud, kuigi vahetult kõrgendiku jalamile kerkinud majades võidi ära kasutada mäe õgvendamisel saadud materjali. Kuid ilmselt alustati juba 13. sajandi esimesel poolel linna majandusmaadel asunud Lasnamäel paekivi murdmist, hakatuseks kirikute tarbeks, kuid järgmistel aastakümnetel jõudis ehituskivi Jaani seegi, kloostrite ja loomulikult ka linnakindlustuste müüridesse.
Ehkki seni on kirjalike allikate alusel Tallinna linnaruumi suurema „kivistumise“ – puithoonestuse asendumine kivihoonetega – alguseks peetud 14. sajandi lõppu, võib nii säilinud hoonete põhiplaanide kui ka arheoloogiliste uuringute tulemuste põhjal tuua selle sadakond aastat varasemasse aega. Kuigi jah, meile tuttav hoone hoones kinni tänavavaade sai tavaliseks tõesti alles 15. sajandil.
Hoolimata sellest, et korralikku ehituskivi oli keskaegses Tallinnas sedavõrd palju, et kohaliku vajaduse kõrval eksporditi toor- ja raidkivi peale Soome veel Läänemere lõunarannikule ning isegi Norrasse, jõudis hansalinna ka mujalt toodud kiviainest. Osalt oli see ajendatud vajadusest hankida kvaliteetsemat kivi ehisdetailide tegemiseks, sest kohalik ehituslubjakivi ei sobinud peentöötluseks. Seetõttu kasutati 13. sajandi Tallinna usuhooneis esmalt näiteks Märjamaalt Orgitalt pärit dolomiiti, hiljem ka kaugemalt, Saaremaalt ja Ojamaalt tulnud kivi.[2]
/nginx/o/2019/12/13/12808910t1h33c0.jpg)
Võõrast kivi jagus 13. sajandil müüridesse ja võlvidesse ladumise kõrval mujalegi. Vahel jõudis selline aines Tallinna tahtmatult, nagu näiteks vanalinna ja eeslinna kinnistuilt suhteliselt sagedasti leitav tulekivi. Tavaliselt üksikute kildudena esinevat tulekivi kasutati tulerauaga tule süütamiseks, kuid seda Põhja-Eesti kontekstis võõrkivimit ei toodud siia sihipärase kaubana, vaid kivikamakad jõudsid siia pooljuhuslikult, Saksamaalt või Skandinaaviast tulnud laevade ballastina. Alles hiljem, lahe kaldalt üles korjatuna jõudsid kamakad linna uuel moel tarvitamiseks. On keeruline öelda, kui sihipäraselt rannaalal ballasti sees sobrati, kuid pildil kujutatud tulekivikogum Sulevimäelt Loode-Vene kaubahoovist võib ehk osutada kivide n-ö vahepeatusele, enne kui need jõudsid vene kaupmeeste vahendusel linnaelanikeni.
Enamasti leidis võõrapärane kivi tee 13. sajandi Tallinna juba valmistootena ning arvestades kiviesemete kasinust leidude seas, pigem isikliku tarbekraami seas kui sihipärase kaubanduse tulemusena – välja arvatud eelkõige Norra päritolu luisukivid. Teiselt poolt on kivist tarbeesemete nappi leidumust täheldatud mujalgi, põhjendades seda kas kiviesemete pika elueaga või sellega, et kasutuks muutunud kiviasjad leidsid uue rakenduse müüritäitena. Välistada ei saa sedagi, et osa katkiseid kiviesemeid on lihtsalt ehituskiviks tõlgendatuna jäänud leiukogusse lisamata. Sellegipoolest kohtab keskaegseid kivist tarbeesemeid Tallinnas kööginurgast koolini ehk käsikivi- ja uhmrikatkeist kirjatahvlini.
Keskaegsete kiviesemete mitmekülgsust ning erinevat päritolu kajastab seni kõige ilmekamalt mõni aasta tagasi Kadriorust avastatud. 14. sajandi algupoolel hukkunud koge kööginurga leiukogum.[3] Neist kõige silmapaistvamad on kolm eset, millest kahele leiab vasteid ka vanalinnast, kuid kolmas kujutab endast linnarahvale võõrast köögiriista.
/nginx/o/2019/12/13/12808911t1ha41e.jpg)
Nii ei ole väga suur üllatus, et kogel kasutati Kölni lähedalt Eifeli piirkonnast pärit käsikivi, sest sealset vulkaanilisest kivimist ehituskivi ning samas valmistatud tarbeesemeid eksporditi piki Reini jõge Põhja-Euroopasse juba alates Rooma riigi aegadest. Ka teine leid ei ole erakordne, sest võõrast kivist uhmreid kohtab kõikjal hansaregiooni rannikulinnades. Vahel on need valminud Inglismaal murtud kivist, kuid pisut sagedamini kohtab Prantsusmaal Normandias sealsest paekivist tehtud uhmreid, seda nii Põhjamerel seilanud laevadel kui ka maismaal asunud majapidamistes.
/nginx/o/2019/12/13/12808912t1hddff.jpg)
Vahest kõige põnevamad on hoopis ühe pealtnäha ilmetu kiviplaadi katked. Neid steatiidist plaate on Läänemere rannikualadelt leitud vaid üksikuil juhtudel: veidi Rootsist Lundist, Taanist Tårnbyst ning Saksamaalt Stralsundist. Samas on selliseid plaate arvukalt teada Norrast ja Atlandi põhjaosa saartelt ning see annabki juhtlõnga nii esemete päritolu kui ka kasutuse mõistmiseks: selliseid kiviplaate kasutati Norras leivaküpsetamiseks ja väljapoole oma põhilist kasutusareaali levisid need üksnes koos sealseid toiduvalmistamistavasid tundnud inimestega. Seega Norra kokk Kadrioru koge pardal?
/nginx/o/2019/12/13/12808913t1h855c.jpg)
Tallinna keskaegsed kivist tarbeesemed on kivihoonete ja raidkivide kõrval seni teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Kindlasti leidus esimeste linnaelanike kodudes palju enam kivist külalisi, kui leidudega põhjalikumalt tutvuda.
1 Uusim info selle karjääri kohta: Monika Reppo, The Bishop’s House and new additons to the study of the limestone quarry on Toompea Hill. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2018. Tallinn 2019, lk 171–184.
2 Vt nt Helle Perens, Elmar Kala, Paekivi kasutamisest Tallinnas. – Vana Tallinn XII (XVI). Tallinn 2002, lk 13–40.
3 Seni kõige ülevaatlikumalt Maili Roio, Lembi Lõugas, Alar Läänelaid, Liina Maldre, Erki Russow ja Ülle Sillasoo, Medieval ship finds from Kadriorg, Tallinn. – Archaeological Fieldwork in Estonia 2015. Tallinn 2016, 139–158.