Alatasa võib kuulda kedagi käratamas: „Ärge määrige oma tõdesid mulle kaela!“ või „Teil ei ole tõe monopoli!“ Vaidluses on selline reaktsioon sageli õigustatud, kuid ühtlasi on tegu dogmatismiga, millel on ka primitiivseid edasiarendusi. Nii kiideldakse, et „meie püüame lapsi iseseisvalt mõtlema õpetada, mitte ei paku valmis tõdesid“. Laps otsustagu ise, kuidas ta midagi mõistab või millise tee valib. Üldse pidavat kool õpetama peaasjalikult väärtusi, mitte tõdesid.
Tegelikult on tegemist valeõpetusega. Arusaamatu, miks ausad psühholoogid pole sellele vastu hakanud. Või vaikitakse nende vastuväited lihtsalt surnuks kui ideoloogiliselt sobimatud ja 21. sajandisse mittesobivad?