Ronkinimeste autor: ma ei ole ju ornitoloog

Kirjanik Paavo Matsin (vasakul) ja Viljandi linnapea Madis Timpson „Kongo tango“ esitlusel. Taamal Paul Kondase autoportree. Foto: Erakogu

Eesti Kirjanike Liidu tänavuse romaanivõistluse võitnud teos, Paavo Matsini romaan "Kongo tango" on maagilise realismi võtmes kirjutatud teos. Selle keskmes on ronkinimesed, kes põgenevad Londoni Toweri kindlusest, viies lugeja Brüsseli mustanahaliste kvartalitesse ja Inglismaa raudteepubidesse, Praha juutidega kohvikusse istuma ja Budapesti kohale koos varestega lendama, aga ka Kairo araablaste slummidesse ja Kongo jõeparvedele.

Paavo Matsin, „Kongo tango“ on vahelduseks väga rahvusvaheline romaan.

Jah, raamatu tegevus toimub väljaspool Viljandit ja isegi väljaspool Eestit. Budapestis, Prahas ja isegi Brüsselis. Tegelased liiguvad üle Euroopa päris kiire vungiga. Mõned tegelased on rongad või pigem ronkinimesed.

Selline idee sündis mul Inglismaal, kus olin residentuuris ja võtsin osa Essexi raamatufestivalist. Tutvusin ka Toweri kindluses ronkadega, kes jätsid suurepärase ja väga hea mulje. Neid hoitakse seal vana legendi põhimõttel – nad ei tohi sealt kaduda. Teise maailmasõja ajal oli isegi Churchill isiklikult muretsenud sinna ronki, see on päris õige jutt. Uurisin ajalugu ka, tegelikult ei lähe see ronkade legend siiski päris nii kaugele minevikku, kui väidetakse, see on tekkinud pigem XIX sajandil. Kunagi oli seal isegi loomaaed olnud, ronkadele ei pööratud mingit tähelepanu, Toweris olid ikka lõvid. (Naerab.)

See romaan on mu eelmistest võib-olla natuke erinev. Millalgi sain aru, et annan selle võib-olla ka romaanivõistlusele, tähtaeg sobis. Üritasin alguses isegi keerata kogu stiili nulli, et žürii mind ära ei tunneks, aga lõpuks ikkagi ei suutnud niimoodi kirjutada. Püüdsin vahepeal kirja panna halba B-kategooria krimikirjandust, no et tegevus toimub Inglismaal ja keegi kõnnib kuskil udusel tänaval, aga oma stiil sai ikka võidu.