Mateeria mandumise vaimsed eeltingimused

Arkadi ja Boriss Strugatski. Foto: Erakogu

Olen lugenud oma pika, ent tühise elu jooksul päris palju ulmekirjandust. Lugenud suure huvi ja õhinaga. Ning enamasti pettunud. Huvi ja õhinaga – sest mulle meeldib usaldada lugejana oma teadvus võõra kujutlusvõime hoolde ning lasta kanda end kirjaridadel maailmadesse, mida ei eksisteeri; ja olukordadesse, millel ei luba reaalselt olemas olla loodusseadused, teaduse ja tehnika senine areng ning üldine tõenäosuslikkus.

Pettunud – sest häirivalt harva on ulmekirjandus pakkunud mulle lugemiseks kulutatud aja ja tähelepanu eest vastu midagi enamat kui kerget ajaviidet ja pretensioonitut meelelahutust (aga ma olen, pean tunnistama, lugenud kohati teadlikult üsna huupi, valides ulmealast lektüüri peamiselt antikvariaatides ning sageli rohkem kaanekujunduse ja pealkirja kui autorinime ja kirjastuse järgi).

Ulmekaid on läbi ajaloo peetud kõrgkultuuri positsioonist hinnates žanrikirjanduseks, pandud vähese kunstilise ambitsiooni ja kvaliteedi poolest ühte patta nn sopakatega, nagu krimkad, naistekad, põnevikud, koomiksid jt. Ning enamasti põhjusega. Sest nad on kirjutatud rätsepalõikega, pidades silmas oma arvukate ja lojaalsete lugejate esteetilisi eelistusi ja vaimseid vajadusi, mis püsivad mõlemad keskeltläbi üsna madalal arenguastmel. «Vanemale koolieale», nagu sedasorti lektüüri sihtgruppi teoste annotatsioonides nõukogude ajal eufemistlikult määratleti.

Suur osa ulmekirjandusest saab oma olemisõigustuse (ning ühtlasi ka subkultuurilise sümboolse lisakapitali) fantastiliste elementide kasutamisest, esitamata sealjuures oma sisus midagi tõeliselt isikupärast, sisukat ja täiskasvanulikku ning kujutades enesest seetõttu enamasti ei midagi rohkemat kui ulmežanrisse – kui teatud mõttelisse ning paljude silmis esinduslikku ja prestiižsesse ülikonda – rüütatud stereotüüpset seiklus-, sõja-, armu-, kangelas-, lunastaja-, spiooni- ja/või detektiivilugu.

Tunnistan, et minu ideaaliks on alati olnud ulmekirjandus, kus ulmeline element pole mitte eesmärk omaette (kui kirjanduslik fetiš või sportlik väljakutse fantaasiale), vaid eelkõige või üksnes vahend mingite täiskasvanulikku elu- ja kunstitunnetust kandvate ideede väljendamiseks. Hindan ja armastan teoseid, milles ulmežanr on kui katseklaas, ulmeline element kui katalüsaator; teoseid, mis ei ürita näidata lugejale mitte üksnes kirjutaja fantaasia võimekust, vaid öelda ulmežanri pakutud (kõver)peegli kaudu midagi uut ning kaasa- ja järelemõtlemisväärivat inimliku eksistentsi kohta laiemalt.

Esimeseks näiteks, mis mulle sedasorti ulmeteostest rääkides alati meelde ja keelele tuleb, on vendade Akradi ja Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» (kirjutatud 1974, avaldatud 1976–1977, eesti keeles 1987 ja 2018). See on ulmeromaan, kus ei sünni otseselt ühtegi sellist sündmust, mida oleks lugejal vajadus või võimalus tõlgendada ühemõtteliselt ja möödavaatamatult ulmelisena. Selle tegevus, mis on peaaegu täiesti vaba seikluslikkusest, leiab aset kirjutamise kaasajal kirjanike endi kodulinnas, olmelistes olukordades, paari ööpäeva jooksul ning piirdub oma geograafias ühe korrusmaja samas trepikojas asuva kolme korteriga.

Kitsa ajalise raami, tegelaste ja tegevuskohade ökonoomia ning tiheda dialoogi poolest vastab «Miljard aastat...» silmatorkavalt hästi draamažanri vormikriteeriumitele. Eesti teatrites on seda lavastatud vähemalt kaks korda: 1986. aastal Pärnu Endlas (lavastaja Priit Pedajas) ja 2009. aastal Noorte Teatritehases (lavastaja Tormi Torop). 1988. aastal valmis Venemaal sama teose ainetel mängufilm «Varjutuse päevad» (režissöör Aleksandr Sokurov), 2018. aastal ka samanimeline lühifilm (režissöör Anatoli Semenov).

«Miljard aastat enne maailmalõppu» on vist üldse üks esimesi ulmeraamatuid, mida ma oma elus lugema sattusin (omaaegne «Mirabilia»​ sari, kus see ilmus, puistas ulmeliinis 1970.–1980. aastatel peaaegu ainult puhast kulda: Isaac Asimov, Ray Bradbury, Arthur C. Clarke, Stanisław Lem, Clifford Simak, John Wyndham jt). Selle ilmudes olin umbes 12-aastane. Mäletan, et mu tähelepanu ja kujutlusvõimet köitis ema raamaturiiulis kõigepealt eestikeelse esmatrüki kaanekujundus (kunstnik Aleksander Salmin), millel on kujutatud kolme kollases küütlevat meest, kelle näod on pildilt välja fokusseeritud. Nad näivad justkui üle- ja läbivalgustatud, muutunud (või muudetud?) iseenese varjudeks – pooleldi anonüümseteks siluettideks, mil puudub isiksuslik sisu ja eripära.

Olen hiljem näinud mitut sama romaani eri keeltes ja eri aegadel välja antud raamatu kaanekujundust, milles on peaaegu kõigil kujutatud ühtaegu nii ulmekirjastamise halvimate kui ka parimate traditsioonide vaimus midagi ebamaist ja/või ulmelist: kosmost, tähekogusid, mingeid maavälise supertsivilisatsiooni markereid vms. Kuid «​Mirabilia»​/Salmini oma ei tundu oma detailivaesuses, ebaulmelisuses ja äraspidises kujundlikkuses neist mitte üksnes kõige sümpaatsem (nagu esimene armastus ikka, andke andeks!), vaid ka kõige täpsem. Ja autoritruum, kui lubate.

Seoses isiksuslikkusega, mis on Strugatskitel ühtlasi tihedalt seotud inimlikkusega – vanamoodsalt halearmsad humanistid, nagu nad praegusest pooleldi posthumanistlikust perspektiivist paistavad –, meenub mulle tsiteerimisväärne dialoog vendade romaanist «Inetud luiged» (1972, eesti keeles 1997), kus totalitaarrežiimi sanitaarinspektor jõuab filosoofilises vestluses konkreetse tegevuskava sõnastamiseni: «Üheksakümmend protsenti rahvastikust tuleb hävitada. Võib-olla isegi üheksakümmend viis protsenti. Rahvamassid on oma missiooni täitnud: nad on oma rüpest toonud ilmale inimkonna koorekihi, selle, kes lõi tsivilisatsiooni» – «Ja missuguse tunnuse alusel mõtlete te hävitama hakata?» – «Silmapaistmatustunnuse järgi. Kui inimene on hall ja silmapaistmatu, siis kuulub ta hävitamisele».[i]