/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/12/12805714t1h110c.jpg)
Eesti liikluskorralduse kahest vastandlikust eksperimendist ja nende võimalikust mõjust kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.
Tellijale
Mart Raudsaar: kepp ja porgand (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna maailmas toimuv on alati tasakaalus, pole imestada, et Eestiski toimuvad vastandlikud protsessid. Mõne koha pealt tõmbub Eesti kokku ja kaugused vähenevad, mõnes kohas näeme seevastu jätkuvat paisumist ja kaugused suurenevad. Esimese näiteks võiks olla, et Tartu ja Tallinna vahel sõidab kiirrong juba alla kahe tunni, teise näiteks võiks olla üha uute ja uute piirangute seadmine Eesti maanteedel, mis on pikendanud sõiduaega juba kümneid minuteid.
Elvasse viib Tartust väljuv Valga maantee – see ei ole mingi külavahetee. Jättes kõrvale Lõunakeskuse piirkonnas toimuva, mis on lootusetult ummikutele kaotatud, on tekkinud enam-vähem pidev 80-kilomeetrise sõidukiiruse ala linna piirist kuni Nõo esimese sissesõiduni, ja seejärel on kuni Elvani kolm ala, kus tuleb sõita 70 kilomeetrit tunnis. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, kui suvel võis kogu tee läbida sajakilomeetrise tunnikiirusega, on see ajas suur tagasiminek, kokku umbes kümmekond minutit.