Mart Raudsaar: kepp ja porgand

Mart Raudsaar. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti liikluskorralduse kahest vastandlikust eksperimendist ja nende võimalikust mõjust kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.

Kuna maailmas toimuv on alati tasakaalus, pole imestada, et Eestiski toimuvad vastandlikud protsessid. Mõne koha pealt tõmbub Eesti kokku ja kaugused vähenevad, mõnes kohas näeme seevastu jätkuvat paisumist ja kaugused suurenevad. Esimese näiteks võiks olla, et Tartu ja Tallinna vahel sõidab kiirrong juba alla kahe tunni, teise näiteks võiks olla üha uute ja uute piirangute seadmine Eesti maanteedel, mis on pikendanud sõiduaega juba kümneid minuteid.

Elvasse viib Tartust väljuv Valga maantee – see ei ole mingi külavahetee. Jättes kõrvale Lõunakeskuse piirkonnas toimuva, mis on lootusetult ummikutele kaotatud, on tekkinud enam-vähem pidev 80-kilomeetrise sõidukiiruse ala linna piirist kuni Nõo esimese sissesõiduni, ja seejärel on kuni Elvani kolm ala, kus tuleb sõita 70 kilomeetrit tunnis. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga, kui suvel võis kogu tee läbida sajakilomeetrise tunnikiirusega, on see ajas suur tagasiminek, kokku umbes kümmekond minutit.

Muidugi on nüüdseks autosid rohkem, ning inimesed sõidavad endiselt nagu loomad. Ma tean inimest, kelle Nivale sõideti sellel teel Tartu lähedal külje pealt sisse nii, et auto muutus munakujuliseks. Paraku, tigedale härjale ei ole mõtet pidada loengut liiklusohutusest. Pedagoog saab sarvedega ning aitab vaid aedik ja nuiameetod. Teisalt, loomade dresseerijad teavad, et meelitustel ja preemiatel on vähemalt sama suur, kui mitte suurem jõud kui karistustel.