VÄITLUS ⟩ Yana Toom vs Marina Kaljurand

Foto: Postimees.ee

Kas Euroopa julgeolekut peaks ehitama koos Venemaaga? Väitlevad Euroopa Parlamendi liikmed Yana Toom (Keskerakond) ja Marina Kaljurand (SDE).

YANA TOOM 1 (JAH): Venemaa on geograafiline ja sõjaline reaalsus, pindalalt suurim riik maailmas. Tema Euroopa osa on suurem mis tahes Euroopa riigi pindalast. Venemaa pole rikas, kuid sõjaväe ja sõjalaevastiku suuruselt siiski viies riik maailmas. Kas Euroopa julgeoleku ülesehitamine on võimalik ilma Venemaata? On. Aga see tähendaks Venemaa väljatõrjumist (võimalike) sõprade ringist ja vaenlaste listi lisamist.

Me ise surume ta sellesse rolli. Kujutagem ette Euroopa julgeoleku ülesehitamist ilma Saksamaata - kas see reaalselt ikka teeniks julgeoleku tagamise eesmärke? See näide ei ole absurdne: Saksamaa oli eelmise sajandi 20ndatel ülivaene ja ambitsioonitu riik, millega ei pidanud ülejäänud Euroopa arvestama. Tulemus on teada.

Peale II maailmasõda Euroopa seda viga enam ei korranud. Ignoreerimise asemel tehti Saksamaast julgeolekusüsteemi lahutamatu osa ning Prantsusmaa kui võitjariik loovutas selle nimel osa oma suveräänsusest. Jällegi tulemus teada: kõige pikem sõjavaba periood Euroopa ajaloos. Ma ei väida, et selline stsenaarium, väitluse kontekstis, oleks realistlik, kuid heanaaberlikud suhted ja üldine julgeolekusüsteem tuleks kindlasti kasuks.

Julgeolek on tõhusam, kui seda ehitavad koos üles riigid, kes muidu võiksid olla vaenlased.

Alternatiiv? Külm sõda. Kuid pidagem meeles, et just külma sõja ajal oli maailm mitu korda katastroofi lävel, nagu Kariibi mere kriis või peaaegu 1983. aastal alanud tuumasõda. Julgeolek on tõhusam, kui seda ehitavad koos üles riigid, kes muidu võiksid olla vaenlased.

Macronil on õigus, et uus ajastu saab olema Hiina, India ja Aafrika ajastu. Kolmas maailm jõuab meeletu kiirusega esimesele järele. Maailmakorraldus, mis sai kokku lepitud peale II maailmasõda ja osaliselt ka peale külma sõja lõppu, laguneb meie silme all. Suurimateks jõududeks kujunevad Hiina ja USA ning kui me ei suuda integreerida Venemaad Euroopa julgeolekusüsteemi, siis meist ei saa tasakaalustavat jõudu. Eurooplastele jääks vaid vaatleja roll suures võitluses Ameerika ja Venemaa vahel, lukustades meid külma sõja aega ja minimiseerides Euroopa rolli maailmapoliitikas.

MARINA KALJURAND 1 (EI): Venemaa on osa Euroopast – see on tegelikkus. Venemaaga tuleb koostööd teha – see on paratamatus. EL ja NATO teevadki Venemaaga koostööd väga erinevates valdkondades, kaasa arvatud sellises sensitiivses valdkonnas nagu terrorismivastane võitlus. Aga kui kaugele saab minna koostöö Venemaaga?

Väidan, et julgeolekualast koostööd ei saa teha riigiga, kellega ollakse kardinaalselt erinevatel seisukohtadel demokraatia ja julgeoleku küsimustes, kes ei pea kinni kokkulepetest ning kelle suhtes puudub usaldus. Just nimetatud põhjustel ei saa lääneriigid täna teha kaitse- ja julgeolekualast koostööd Venemaaga.

Venemaa arusaamine julgeolekust, ka Euroopa julgeolekust, erineb oluliselt lääneriikide omast. Kui lääneriigid austavad õigust otsustada oma tuleviku üle, ka EL-i ja NATO-sse kuulumise üle, siis Venemaa näeb «lähivälismaad» oma tagahoovina ning ennast selle keskusena, mis karistab ja annab armu, mida kardetakse ning kummardatakse.

Venemaa ei pea kinni rahvusvahelistest kokkulepetest, olgu selleks ÜRO harta, mis keelab sõjalise agressiooni teise riigi suhtes või Helsingi lõppakt, mis keelab riigipiiride muutmise jõuga või jõuga ähvardades.

Venemaa käitumine on agressiivne ja ettearvamatu. Meenutan Gruusia sõda, Krimmi okupeerimist, Eesti õhupiiri rikkumisi, agressiivse stsenaariumiga sõjaväeõppusi NATO idapiiril, sekkumisi lääneriikide valimistesse. Seda loetelu saab jätkata ning selline käitumine ei tekita usaldust.

Vale on rääkida «Venemaa väljatõrjumisest (võimalike) sõprade ringist». Need on olnud Venemaa otsused, millele on järgnenud tagajärjed, olgu selleks väljaheitmine G7st, suhete külmutamine NATOga või strateegilise partnerluse peatumine EL-iga.

Seni kuni Venemaa ei ole muutuud, on julgeolekualane koostöö Venemaaga välistatud.

Aastaid on väidetud, et russofoobsed Balti riigid kütavad üles viha Venemaa vastu. Täna võib kindlalt öelda, et see ei ole nii. Samamoodi nagu Balti riigid, mõtlevad kõik lääneriigid, kes on kehtestanud sanktsioonid Venemaa vastu. Nad ütlevad sellega, et Venemaa käitumine on lubamatu ning et sellele järgnevad tagajärjed.

Samuti ei saa nõustuda väitega, et eurooplastele võib jääda «vaatleja roll suures võitluse Ameerika ja Venemaa vahel», kui ei suudeta integreerida Venemaad Euroopa julgeolekusüsteemi. Transatlantilised liitlassuhted on ja jäävad Euroopa julgeoleku nurgakiviks. Seda kinnitas ka eelmisel nädalal lõppenud NATO tippkohtumine – selgelt ja arusaadavalt.

Kas Venemaaga võiks teha tulevikus julgeolekualast koostööd? Välistada seda ei saa. Eestile ja Euroopale ei ole paremat julgeolekugarantiid, kui heanaaberlikud suhted demokraatliku, õigusriiki, inimõigusi ja rahvusvahelist õigust austava Venemaaga. Aga seni kuni Venemaa ei ole muutuud, on julgeolekualane koostöö Venemaaga välistatud.

YANA TOOM 2 (JAH): Tundub, et meil puudub ühine arusaam, mis on «julgeolekualane koostöö» – see vajab defineerimist. Me ei räägi ühisõppustest või üksteise õhuruumis patrullimisest – leida tuleb ühine nimetaja. Debati ajendiks on Macroni ettepanek: lahenduste otsimine Euroopa konfliktidele, kontroll tava-, tuuma-, bioloogilise- ja keemiarelvade üle, koostöö kosmosestrateegia valdkonnas, arutelu küberjulgeoleku teemadel.

Koostöö Venemaaga ei ole mõne meie liitlase huvides, kuid uued venevastased sanktsioonid ei ole kindlasti Euroopa huvides, ütles Macron oma kõnes. See lükkab ümber ka väite, et nii nagu Balti riigid mõtlevad ka kõik lääneriigid, kes on kehtestanud sanktsioonid Venemaa vastu. Üksmeelest on asi kaugel ja Prantsusmaal on mõttekaaslasi. Soome, Saksamaa ja paljud teised liikmesriigid otsivad ja leiavad võimalusi Venemaaga koostööks. Ka sanktsioonide pikendamine EL Nõukogus ei lähe enam nii libedalt kui varem.

Ideaalmaailmas ei tahaks teha julgeolekualast koostööd riigiga, kellega ollakse kardinaalselt erinevatel seisukohtadel demokraatia ja julgeoleku küsimustes, kes rikub kokkuleppeid ning kelle suhtes puudub usaldus. Reaalses maailmas seda aga teeme. ELi seisukohad inimõigustest, õigusriigi põhimõtetest, ka liikmesriigi Küprose territoriaalsest terviklikusest, erinevad tugevalt Erdogani omadest. Ometi on Türgi meie partner. Hiina tekitab pidevalt inimõiguslastele peavalu, ka tänavune Sahharovi preemia laureaat on Ilham Tohti. Kuid Hiina on jätkuvalt EL-i strateegiline partner, suhted Hiinaga on von der Leyeni komisjoni üks prioriteetidest.

Puudub lootus, et Venemaa muutuks lähitulevikus Marina Kaljuranna silmis Euroopale sobivaks julgeolekupartneriks.

Ja ega Trumpi tegevus (Pariisi leppest taganemine, TTIP torpedeerimine või katsed lasta põhja Iraani diil, ähvardades eurooplasi sanktsioonidega) ei sisesta usku, et Ameerika president on Venemaa omast kuidagi ettearvatavam. Aga koostööd me teeme ja see on õige.Kuidas suudakski kedagi veenda temaga rääkimata või ainult loengut pidades? Ka mulle ei meeldi paljud Venemaa arengud, aga erinevalt oponendist ma ei usu, et Lääne sanktsioonid muudavad asja paremaks. Vastupidi.

Hiljuti Carnegie keskuse poolt läbi viidud uuringu kohaselt tahavad 59% venemaalastest muutusi, kusjuures 53% usuvad, et on vaja poliitilisesüsteemi muutmist. 29% arvab, et Venemaa peab leidma oma Vene tee, 18% arvab, et snitti tuleb võtta Hiinalt ning 12% arvab, et Valgevene on eeskujuks sobiv. Venelaste tulevikuootused ei ole seotud Lääne demokraatiaga ja Külma sõja retoorika seda ei muuda. Seega puudub lootus, et Venemaa muutuks lähitulevikus Marina Kaljuranna silmis Euroopale sobivaks julgeolekupartneriks. Ajaks, kui see võiks juhtuda, on rong aga läinud, jõujooned paigas ning Euroopa on jäänud suurte mängus kaotajaks.

MARINA KALJURAND 2 (EI): Olen nõus, et julgeolekualast koostööd võib defineerida erinevalt. Selle alla võib lugeda nii kultuurisündmused kui pehme julgeoleku kui ka toiduabi Aafrikale, et võidelda näljahädaga ja seeläbi takistada illegaalset migratsiooni. Väitluse kontekstis taandub julgeolekualane koostöö minu jaoks väga lihtsale küsimusele – kas saame usaldada Venemaad ehk kujundlikult küsides: kas oleme valmis Venemaaga koos luurele minema?

Oponent tsiteerib Macroni intervjuud, kuid jätab  tähelepanuta NATO tippkohtumise deklaratsiooni, milles KÕIK liitlased kinnitavad transatlantiliste suhete ja kollektiivkaitse olulisust ning rõhutavad, et Venemaa agressiivne käitumine on ohuks Euroopa julgeolekule.

Alguses ei usutud, et EL suudab sanktsioonid kehtestada, siis ei usutud, et EL suudab sanktsioone pikendada, kuid ometigi kehtivad sanktsioonid varsti juba viis aastat.

Paraku see on nii, et mõned poliitikud avaldavad arvamust, mis erineb nende riigi ametlikust poliitikast. Mõned teevad seda uute ideede katsetamiseks, mõned isikliku arvamuse väljendamiseks, mõned lihtsalt rumalusest. Isegi minister Mart Helme «kurikuulus» plaan B tekitas kahetsusväärset segadust nii kodus kui välismaal. Endise välisministrina ja suursaadikuna soovitan üksikute sõnavõttude kõrval pöörata tähelepanu riikide ametlikele seisukohtadele ja tegelikule käitumisele.

Jah, ka ELis ja NATOs on erinevaid arvamusi. Erimeelsused kuulatakse ära, arutatakse läbi, lepitakse kokku ja tegutsetakse koos. Seda nii NATO kaitseplaanide koostamisel ja elluviimisel, aga ka sanktsioonide kehtestamisel ja pikendamisel. Alguses ei usutud, et EL suudab sanktsioonid kehtestada, siis ei usutud, et EL suudab sanktsioone pikendada, kuid ometigi kehtivad sanktsioonid varsti juba viis aastat.

Riikidevahelistes suhetes ei ole ruumi emotsioonidel ja spekulatsioonidel. Loeb tegelikkus. Ning tegelikkus on see, et julgeolekualast koostööd saab teha ainult nendega, kellega jagatakse samu väärtusi ja põhimõtteid ning keda saab usaldada. Eestile on need eelkõige EL ja NATO liitlased. Venemaa täna nende hulka ei kuulu.

Kes võitis? Loe Eesti Väitlusseltsi kohtuniku kommentaari.