Kadri Tammepuu: appi, mu ravim on kadunud!

Kadri Tammepuu. Foto: Mihkel Maripuu

Seda hüüatust kuulevad patsientidelt järjest sagedamini arstid ja apteekrid eri riikides. Muret tunnevad ka Euroopa ravimitootjate ja hulgimüüjate liidud, kes eelmisel nädalal avaldasid ühise pöördumise tarneraskuste algpõhjustega ja nägid pikaajalise lahendusena ühtset juhtimist Euroopa tasandil. Eesti ravimiameti arvates aga ravimite tarnehäirete kriisi meil pole.

Muidugi võib probleemi lahendamine Euroopas ummikusse joosta, nagu põgenike vastuvõtukvootidega juhtus, kui mõni liikmesriik seisabki valiku ees, kas jagada pisukest ravimivaru teistega või kasutada seda oma patsientide aitamiseks. Aga proovima peab, sest kui Euroopa piirideta turul kaupa napib, siis on ühelt poolt tore oma varusid kaitsma asuda, aga seda teevad kohe ka teised riigid ja Eestil pole võimalik enam ülejäänud tarneauke katta.

Katsetada võib kolmandatest riikidest ravimite sisse toomist, aga siiani on see jäänud tülikaks nišitegevuseks. Meil pole ka oma ravimitööstust, millele loota, ja ülemaailmsed suurtootjad Eesti turgu tähtsaks ei pea.

Mis on ravimitootjate, hulgimüüjate ja apteekritega siis juhtunud, et nad järsku enam pika kasutamise ajalooga ravimite liigutamisega hakkama ei saa? Kaalukaim roll lasub mõistagi tootjatel, sest ilma nendeta poleks üldse ravimeid, mida müüa.

Tootjaid pitsitatakse üle maailma. Maksumaksjate raha säästes kauplevad riikide ravikindlustused ostetavate ravimite hindu madalamaks, mille peale tootjad omakorda kulusid koomale tõmbavad, näiteks ravimifirma MSD koondas paar nädalat tagasi Eestist hulga inimesi, Astra Logistik kolib Leetu ja Takeda logistika liigub ära Saksamaale. Ladude kaugemale kolimine tähendab ka pikemalt ette planeerimist ja harvem kauba tellimist, vaid korra kuus, sest transpordil maksab kilomeeter. Töökorralduse muutus toob paratamatult kaasa uusi tarneauke.