Sügisest saadik näevad apteekrid-arstid üha enam vaeva, et inimestele müügilt kadunud ravimeid leida või asendada. See aga kulutab tööaega ja tuulutab patsiendi rahakotti, sest uus ravim on enamasti kallim. Milliseid trikke teevad meedikud, et patsient ravimi puudumise pärast ei kannataks, uuris Kadri Tammepuu.
Apteekrid kõõluvad tarneaukude serval
Üks hetk, istun autosse, siis saan rääkida. Lähen just patsiendile naaberapteegist tramadooli tooma. Teised valuvaigistid ei sobi ja kolleegil on veel paar karpi järel – nii alustab juttu Tartu Uue Apteegi filiaali proviisor Merit Lelumees, kelle juhatatav apteek asub Tartu Ülikooli kliinikumis Maarjamõisas.
Puuduvate ravimite leidmine on detektiivitöö, mis ei lõpe kunagi. «Igal hommikul helistan esmalt hulgifirmad läbi, kas kadunud ravimite kohta on uudiseid. Mõnikord arvatakse, et apteeker tellib ainult ühest hulgimüügifirmast, tegelikult ei piisa isegi neist kõigist, otsime ravimeid ka teistest apteekidest,» selgitab Lelumees.
Maarjamõisa kliinikus tehakse operatsioone, mille järel vajavad inimesed kindlat ravimit. «Mäletan veel, kui sai otsa Oftan Dexa-Chlora silmaravim, mida tuleb kaeoperatsiooni järel tüsistuste ärahoidmiseks kohe kasutama hakata. Apteeki saabus enne haiglast koju minekut pärastlõunal 14 patsienti,» meenutab Lelumees. «Alguses otsisime jääke Tartu teistest apteekidest, broneerisime ravimi, kui patsiendile sobis sinna järele minek. Ülejäänud hädalised panime müügisaali istuma ja helistasime arstide tuppa. Tohtrid mõtlesid käigu pealt välja kahe ravimi kombinatsiooni, ja kui ka need meil otsa said, tegime helistades uue tiiru apteekidele peale. Kõik said abi.»