Halastamatu sotsrealism neokapitalistlikus põrgus

Isa ja tütre üürike õnnehetk ei jää tagajärgedeta. Kris Hitchen ja Katie Proctor filmis «Kahjuks ei olnud teid kohal». Foto: Filmikaader

Cannes’i filmifestivalil esilinastunud ja parima filmi tiitlile nomineeritud filmi «Kahjuks ei olnud teid kohal» režissöör on Inglise sotsialist Ken Loach. Ta on üks vähestest filmitegijatest, kes on kaks korda oma loomingu eest Cannes’i Kuldse Palmioksa saanud. Ma ei rõhuta Loachi poliitilisi veendumusi siin ilmaasajata, sest taas valab ta oma maailmavaate filmi, tehes seda äärmiselt mõjuval moel.

Lugu (stsenarist Paul Laverty) räägib lihtsa töömehe Ricky perest. Aga tööd, mida Ricky (Chris Hitchen) hea meelega murraks, lihtsalt pole, eriti pärast viimast suurt majanduskriisi. Täpsemalt, tööotsi ikka leidub, aga keegi ei taha sind palgata, see tähendab põhikohaga tööle võtta.

Olete kuulnud nendest töövahendusfirmadest, mis reklaamivad, et hakka ametisse meie kaudu, oled iseenda peremees, oma õnne sepp, teed tööd siis, kui tahad jne. Nagu ütleb Ricky boss Maloney (Ross Brewster): «Sa ei tööta meie heaks, sa töötad koos meiega. Me nimetame seda pardale astumiseks!»

Päriselus tähendab see «pardaletulek», et puudub tööleping, puudub sotsiaalkindlustus, haiguspäevi pole olemas jne. Ricky hakkab häda sunnil pakikulleriks ja tema elu hakkab valitsema nimetu algoritm, tundetu Moolok, mis pressib inimesest viimased mahlad kiretult välja.

Kuri vaim elutseb elektroonilises karbikeses, mis jälgib minuti täpsusega kullerite elu; karbike maksab 1000 naelsterlingit ja kuller vastutab selle elu ja tervise eest varaliselt. Esimesel tööpäeval ulatab Ricky mentor talle tühja plastpudeli: «Aga siia hakkad sa pissima!» Ta liitub anonüümsete valgete kaubikute armaadaga.

Ega Ricky naise Abby (Debbie Honeywood) elu sotsiaaltöötajana parem ole, ka tema elualal optimeeritakse inimestest viimane välja. Aga mis saab teismelistest lastest, kui nende vanemad sama hästi kui puhkepäevadeta 14-tunniseid tööpäevi teevad?