Aimar Altosaar: vaesus ajab ära, hoolimatus ei lase tagasi tulla

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Välismaalt Eestisse tagasi pöördujate kasvav laine toob uusi tuuli nii pere väärtustamises kui ka ootustes tööelule ja sotsiaalsetele suhetele, kuid naasjad põrkavad siin tihti kodueestlaste mõistmatusele ja asjaajamise jäikusele, kirjutab Aimar Altosaar.

Eestlased hakkasid massilisemalt Euroopa riikidesse, sealhulgas Soome rändama pärast Euroopa Liiduga liitumist 2004. aastal. Erilise hoo sai äraminek majanduskriisi järel aastatel 2012–2013. Soomes elavate eestlaste kohta on käibel olnud igasuguseid arve, eelmisel reedel tagasirände seminaril «Ootame teid!» riigikogu konverentsisaalis kõlas arv 50 000, sealkandis on Soome registrite andmetel eestlaste hulk stabiliseerunud. Lisaks sellele on 15 000 – 20 000 eestlast pendelrändajad ehk elades Eestis, käivad Soomes tööl.

Minnakse peamiselt töö ja palga pärast, kuid Soome jäämist mõjutavad aina enam ka töötingimused ja sotsiaaltagatised. Põhjanaabrite tööturgu usaldatakse ning sinna minnakse valdavalt majanduslikel põhjustel: võlgadest vabanemiseks, elatustaseme tõstmiseks, oma kodu rajamiseks, ülalpeetava seisundist vabanemiseks, pensionilisa teenimiseks.

Kohapeal selgub, et lisaks on Soome teise mõtteviisiga ühiskond, kus inimesest hoolitakse rohkem ning töökaotuse puhul aitavad töötu abiraha ja sotsiaalne turvavõrk inimesel hoida harjumuspärast elukvaliteeti. Kui ettevõte pankrotistub, saavad töötajad 500 päeva täispalga suurust tuge! Tööl pööratakse tähele­panu igaühele, sõltumata ametiko­hast. Ka näiteks teatri koristajat õn­nitleb kogu kollektiiv koos direktoriga. Selline vahe suhtumises läheb inimestele hinge ja on töökultuuri küsimus, selgus pendelrändlust Eesti ja Soome vahel uurinud antropoloogi Keiu Telve uurimusest.