Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Räpparist võrsub poeet

Copy
«Eesti räpptekstide kogumik. Osa II».
«Eesti räpptekstide kogumik. Osa II». Foto: plaat

Alustuseks isiklik positsioneering. Minu lähem kursisolek Eesti hiphopiga jääb tegelikult laias laastus nullindatesse ja on vist seotud eelkõige Chalice'i ehk Jarek Kasari tihedama tegevusega. Mäletan, et tema debüütalbum «Ühendatud inimesed» (2003) vaimustas mind millegi uue ja värskena Eesti popmuusikas. Chalice oli algupärane looja, ta polnud taandatav välismaiste hiphopparite jäljenduseks, rääkimata sellest, et ka hiphop ja räpp on tema jaoks tegelikult liiga kitsas raamistik.

Tema kaudu hakkasin huvi tundma ka teiste Eesti räpparite vastu ja avastasin, et Eesti räpil on ees oma nägu, siin on kõike gängsteritest lüürikuteni, diletantidest maestroteni. Chalice'i viimane plaat jääb juba viie aasta taha ja sellega sünkroonis on ka minu tõsisem huvi Eesti hiphopi vastu muutunud lünklikumaks. Muidugi ma tean, et skeene on täies elujõus ja uusi tegijaid lisandub üha juurde, aga ma pole asjaga n-ö jooksvalt kursis. Ses mõttes on Eesti räpptekstide kogumikplaat hea teejuht, et maastikuga uuesti tuttavamaks saada.

Saatesõna suhestab plaadi kahe varasema asjaga. Esiteks 1970. aastate alguses ilmunud väikeste luuleplaatide sarjaga (luulevinüüle ilmus muidugi hiljemgi, esimesena meenuvad näiteks Juhan Viidingu LP 1986 ja Paul-Eerik Rummo «Unistadt» 1988. aastast, mõlemad live-ettekannete salvestised). Teiseks 2006. aastal ilmunud raamatuga «Eesti räpptekstide kogumik», mille koostajateks, nagu nüüdsel plaadilgi, Tommyboy ja Toomas F. Aru.

Mõlemad viited püüavad tegelikult ühes suunas: esitada räpptekste luulena, paigutada nad samasse ruumi sellega, mida ma nimetan mugavuse huvides eesti kirjanduslikuks luuleks. See taotlus jääb muidugi alati probleemseks, sest esiteks on nende kahe traditsiooni aluspõhjad erinevad juba n-ö genealoogiliselt.

Album kui slämmiõhtu

Räpi aluspõhi on ikkagi afroameerika kultuuris ja tegelikult läheb see liin välja isegi Lääne-Aafrika loojutustajate sõnakäsituseni, see on edasi elanud usukuulutajate eksalteeritud kõnes, räpitud on ka juba blues’i algsetes vormides.

Ühesõnaga, see on pärimus, millega eesti kirjanduslik luule pole kunagi erilises kontaktis olnud (hoolimata sellestki, et näiteks Hasso Krull on kunagi Kaplinskit just mustade tseremooniameistritega võrrelnud).

Üks oluline erinevus on sõna ja tähenduse vahekorra tiheduses, sõnu tundub räpis alati olevat natuke üleküllaselt, aga see-eest on muidugi kõlaline nauding jõuline. Räpptekst on mõeldud kuulajasse jõuga tungima, kuulaja enda häält pigem vaigistades (siit ka battle’id, kus räpitakse võidu peale). Räpp vallutab. Kirjanduslik luule on reeglina intiimsem.

Tagasi üles