«Räpi tegelik essents ja eripära peitub tema ajakajalisuses»

«Eesti räpptekstide kogumik. Osa II» koostajad Toomas F. Aru ja Toomas «Tommyboy» Tilk. Foto: Ott Kattel

Eesti hiphop-skeene sünnitas äsja teose, millel 16 kohalikku räpparit on vahetanud vahelduseks vähemalt kahes mõttes tavapärast formaati – esitades oma tekste a cappella ning avaldades need vinüülikogumikul, mis püüab anda üle- ja sissevaadet viimase kümnendi arengutest ning erinevatest stiilidest ja teemadest.

Miniantoloogia mastaabi ja pretensiooniga «Eesti räpptekstide kogumik. Osa II» koostasid ja toimetasid Toomas «Tommyboy» Tilk ja Toomas F. Aru, artistidest andsid kogumikule oma värsid ja hääle J.O.C, EIK, Ingmar Gailit, nublu, Jarek Kasar, Ain Nufin, Pok, Põhjamaade Hirm, Tommyboy, Rom, Genka, Okym, Grinks, Hädapäda, Karl Kivastik ja Beebilõust.

Minu vestluskaaslaseks on räppar Toomas Tilk (43) alias Tommyboy, kes on kõnealuse kogumiku puhul nii artisti, koostaja kui ka produtsendi rollis.

Kust tuli idee teha räpitekstidest vinüülikogumik? Kas kohalikul räpirahval on huvi jõuda ka selle auditooriumini, kes tarbib muidu eelkõige kirjandust? Või on teil ühtlasi justkui midagi tõestada?

Tõestada pole vist vaja enam midagi. Ma usun, et kohalikud kirjandushuvilised teavad, mida kohalikud räpparid ja nende tekstid endast kujutavad. Esimene suurem samm sai teadvustamise teel astutud 2006. aastal, kui ilmus raamatuna päris palju positiivset vastukaja pälvinud «Eesti räpptekstide kogumik», mis on ühtlasi selle värske vinüülikogumiku otsene eelkäija. Nii selle 13 aastat tagasi ilmunud raamatu kui ka praeguse vinüüliga oli meie sooviks eesti räpi hetkeseisu natuke dokumenteerida.

Levinud arusaama kohaselt saab räpptekst osaks kirjandusloost alles hetkel, kui ta on ära trükitud. See, kui sama teksti laval või salvestusel lauldakse või retsiteeritakse, ei lähe justkui arvesse.

See on hästi akadeemiline lähenemine. Räpplüürika kujutab endast kindlasti kirjanduse alavormi. Minu hinnangul on tegu nn momentum-luulega. Mis tähendab, et räpptekstid on traditsioonilise kirjandusega võrreldes palju ajakajalisemad ning vananevad oma sisult kiiremini. Kui võtame näiteks selle 2006. aastal avaldatud kogumiku, siis enamik sealsetes tekstides käsitletud teemasid ei ole praegu enam aktuaalsed.

Selles võib näha puudust, kuid minu jaoks peitub siin räpi tegelik essents ja eripära. USAs on alates räpi algusaegadest olnud käibel määratlus, mis ütleb, et räpp on musta mehe CNN.

Mida selle all mõeldakse?

Et räpp on enamasti selline eneseväljendus ja maailmapeegeldus, mis käsitleb päevakajalisi ja olulisi probleeme, kuid ei levi mitte raamatutes, televisioonis, raadios ja trükiajakirjanduses, vaid eelkõige kuuleb seda pidudel, kus astuvad üles MCd. Aga me kõik teame, et sellisel määral, nagu see määratlus kehtis 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse USA kohta, see praegu muidugi enam ei kehti.

Aga Eestis?

Eestis on räppmuusikat tehtud alates 1990. aastate algusest, kui Tartus hakkas lugusid salvestama ja raadiosse paiskama Cood D. Paljude jaoks oli see toona korralik šokk. 1990. aastatel oli Eestis üldse kokku viis-kuus artisti, 2000. aastate alguses toimus miniplahvatus, mis laiendas tegijate ringi, geograafiat ja stiilispektrit. Praegune Soundcloudi-aeg ja internetigeneratsioon on tekitanud olukorra, kus õiget ülevaadet skeenel toimuvast pole vist kellelgi. Sest seis muutub iga päev, kogu aeg tuleb uusi tegijaid ning uut muusikat peale.

Kas kuulajad oma samas proportsioonis artistidele ja toodangule järele tulnud?

Minu meelest küll. Räppmuusika domineerib praeguseks ka kõigis peavoolu edetabelites. Ja seda nii maailmas kui ka meil. Eesti Top 40s oli vahepeal pool aastat järjest olukord, kus esiviisikus olid ainult räpilood. Räpist on saanud koguperetoode.

Millisel alusel valiti artiste kogumikule?

Ma ei usu demokraatiasse. Ega loosirattasse. (Naerab.) Mina valisin. Lähtusin kriteeriumist, et artistil peab olema nii hea lüürika kui ka kandev hääl. Äratuntav oma stiil. Sisse mahtus 16 räpparit, vähemalt teine samapalju jäi välja.