Ivan Makarov: kas keelel on elu pärast ajusurma?

Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Valikulisest info esitamisest ja selle nähtuse tagamaadest kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Inimeste valikulise informeerimise kui propagandavõtte on Venemaa pärinud Nõukogude Liidult. ELis aga ei tohiks informatsiooni doseerimise keskust üldse ollagi. Sellegipoolest ei afišeerita näiteks immigrantide sooritatud seadusrikkumisi viimse võimaluseni. Motiivid on arusaadavad: pole vaja kirgi üles kütta. Aga täpselt nii arvati ka NLKP KKs, kui varjati elanike eest teavet loodusõnnetustest, fataalsetest avariidest, kokkupõrgetest rahvuspinnal ja muust, mis võis kõigutada rahva usku. Ja inimesed läksidki koos lastega silla peale imetlema Tšornobõli musta lumesadu.

Informatsiooni piiramist on alati põhjendatud murega ligimeste heaolu pärast. Võõraid raadiohääli summutati ja «laimulevitajate» jaoks olid laagrid. Kära viisaastakuplaanide enne tähtaega täitmise, kosmosevallutamise, nõukogude sportlaste võitude ja ka Vietnami sõja ümber aitas köita inimeste tähelepanu ja juhtida seda kõrvale pooltühjadelt lettidelt.

Eesti maaeluministri ümber puhkenud skandaal oli sama tõhus. Ühiskond elas kaasa üksikasjadele mehe lapsepõlvest, riigikogus pilluti karme sõnu. Telerite ette naelutatud eestlased arvasid, et tähtsamat probleemi ei olegi. Jüri Ratas viskus taas Matrossovi ja Kunderi kombel ambrasuurile, et kaitsta EKREt oma peaministri koha hoidmise nimel. Aga kas ainult EKREt?