Kriitikud: statistikaamet tegutseb vahendeid valimata

Rahvaloendaja töövahendid 2011. aasta rahva- ja eluruumide loenduse ajal: sinine kohver, sall ja töötőend. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

• Statistikaamet eirab tõsised puudusi registriandmete kvaliteedis.
• Statistikaamet kasutab kriitika tõrjumiseks demagoogilisi argumente.
• Statistikaamet hirmutab küsitlusest loobuma ülesblufitud maksumusega.

Teadlased leiavad, et statistikaamet püüab iga hinna eest läbi suruda kipakat rahvaloenduse metoodikat, kasutades selleks nii demagoogiat kui ka andmetega vassimist. Kriitika võtab kokku Martin Ehala.

Vastasseis: statistikaamet vs teadlased

Statistikaamet: Valimiuuring pole täpne väikest rühmade puhul, aga neist andmetest pole seni nagunii kasu olnud. - Teadlased: Asjaolust, et protsessid ei kulge soovitud kiirusega, ei järeldu, et täpseid andmeid pole mõtet korjata.

Statistikaamet: Teadlased püüavad rahvaloendust ära kasutada endale huvitavate andmete saamiseks. - Teadlased: Rahvaloenduse viis ja küsimused on seadusega ette antud, teadlased tahavad üksnes, et statistikaamet seadust täidaks.

Statistikaamet: Registrid on piisavalt täpsed rahvaloenduse läbiviimiseks registripõhiselt, kõiki inimesi küsitlemata. - Teadlased: Statistikaameti nõuded andmete täpsusele on nii madalad, et usaldusväärseid järeldusi selliste andmete põhjal teha ei ole võimalik.

Statistikaamet: Kombineeritud rahvaloenduse tegemine on võrreldes registripõhisega 12 miljonit eurot kallim. - Teadlased: Statistikaamet näitab kombineeritud rahvaloenduse kulu tegelikust mitu korda suuremana.

Andsin statistikaameti artikli «Eesti on valmis registripõhiseks rahvaloenduseks» retsenseerida viiele teadlasele, kes on valdkonnaga tihedalt seotud. Ausa ja objektiivse hinnangu saamiseks kasutatakse teaduses sellisel puhul pimeretsenseerimist. Nii ka siin. Käesolev tekst ilmub minu nime all, kuid olen selle koostanud nende viie teadlase tagasiside põhjal.

Statistikaameti artiklit lugedes häirib retsensente kõigepealt demagoogiline väitlusviis. Üht teadlaste keskset kriitikat, et valimiuuringu veapiir on rahvaloenduse jaoks lubamatult suur, pareeritakse väitega, et neid andmeid nagunii keegi ei kasuta – näiteks eesti keele oskus on endiselt väike, kuigi andmeid selle kohta on kogutud igal rahvaloendusel.

See on vale kahes mõttes. Eesti keele oskuse kohta on rahvaloenduse andmete põhjal kirjutatud kümneid teadusartikleid, samamoodi rahvaarvu kahanemise kohta. Nende artiklite põhjal on kujundatud poliitikat. Asjaolust, et protsessid ei ole aja jooksul paranenud, ei saa teha järeldust, et andmeid ei ole kasutatud.

Teiseks on vale väita, et kui protsessid ei muutu meile soodsas suunas, siis ei ole vaja nende kohta usaldusväärseid andmeid. Vaid ühiskonnas, kus riik soovib varjata ebasoodsaid arenguid, võiks sellel argumendil olla kaalu. Eesti on demograafiliselt haavatav eeskätt oma väiksuse tõttu – rände ja sündimuse dünaamika võib globaliseeruvas maailmas kergesti kallutada ühiskonna kui terviku arengut. Seetõttu on vaja täpseid andmeid ühiskonna demograafiliste protsesside kohta.

See ei ole ainus näide. Artikkel argumenteerib pikalt, kuidas teadlased püüavad rahvaloendust ära kasutada andmete saamiseks, mis on vajalikud vaid nende kitsa uurimistöö jaoks. Samas jätab mainimata, et riikliku statistika seaduses on ette kirjutatud kümmekond küsimust, mille kohta registritest vastust ei saa ja mille kohta tuleb andmeid koguda. See loend lähtub esiteks põhiseadusest (riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade) ja lisaks veel muudest seadustest. Siin ei ole põhjust emotsionaalseks etteheiteks, nagu väljendaks küsitlustunnuste valik teadlaste omavahelise kraaklemise tulemust, kus kõvema kisa tegijad saavad õiguse.

Statistikaameti artikkel jätab ka mainimata, et seesama seadus näeb ette kõikse loenduse korraldamise, võimaldamata andmete saamiseks kasutada valimiuuringut või mudeldamist. Artiklis jäetakse mulje, et statistikaamet peab ennastsalgavat võitlust rahvaloenduse kaaperdamise vastu teadlaste poolt. Tegelikult ei soovi teadlased muud, kui et statistikaamet lähtuks rahvaloenduse korraldamisel seadusest.

Statistikaamet väidab, et kombineeritud rahvaloendus on palju kallim – üle 12 miljoni euro. Tasub märkida, et veel mõni aeg tagasi pakkusid nad lisakuluks kaheksa miljonit. Lihtne arvutus näitab, et statistikaamet on hinnaarvestusse kõvasti õhku juurde kirjutanud.

Statistikaamet väidab, et «loendusel registrite kasutamise suur eelis seisneb selles, et kõigi inimeste kohta on registrites andmed olemas». Tegelikkus on kaugel sellest. Kõik andmed on olemas vaid osa näitajate puhul, nagu sugu, vanus, kodakondsus, sünniriik jms. Samas on seitsme olulise tunnuse osas (alaline elukoht, leibkonna valduse staatus, paikkond, seisund perekonnas, tuumperekonna tüüp, tavaleibkonna tüüp, omandi liik) hinne registriandmete kvaliteedile viiepallisüsteemis üks ehk kasin. Statistikaamet on aga arvutanud kõigi tunnuste keskmiseks hindeks 3,1 ja tõdenud, et «esimese prooviloenduse tulemus kinnitab statistikaameti valmisolekut registripõhiseks loenduseks». Tegelikult võimaldab keskmise hinde arvutamine puudustest lihtsalt mööda vaadata.

Üldse on statistikaamet seadnud andmete kvaliteedile maksimaalselt madala lävendi. Juriidiliselt on kõik korrektne, sest Euroopa Liidu määruses pole öeldud, kas loendusandmed peaksid olema teiste allikatega kooskõlas vaid üldjaotuste tasemel või ka rahvastikurühmade tasemel. Statistikaamet on valinud kõige madalama, üldjaotuse taseme. See tähendab, et kui loendus tuvastab kogu rahvastikust (üldjaotuses) õigesti 87 protsenti koos elavatest paaridest, siis on tulemus hea, isegi kui alla 30-aastaste hulgas on täpsus kõigest 63 protsenti (nagu Eestis). Statistikaamet pole oma valikut põhjendanud, aga nõudlikuma lävendi puhul ei oleks registripõhise rahvaloenduse ebausaldusväärsust võimalik varjata.

On vale väita, et kui protsessid ei muutu meile soodsas suunas, siis ei ole vaja nende kohta usaldusväärseid andmeid. Vaid ühiskonnas, kus riik soovib varjata ebasoodsaid arenguid, võiks sellel argumendil olla kaalu.

Statistikaamet väidab, et kombineeritud rahvaloendus on palju kallim – üle 12 miljoni euro. Tasub märkida, et veel mõni aeg tagasi pakkusid nad lisakuluks kaheksa miljonit. Lihtne arvutus näitab, et statistikaamet on hinnaarvestusse kõvasti õhku juurde kirjutanud. Nende hinnangul tuleb tööle võtta üheks kuuks 2500 küsitlejat, kes koguvad andmed 416 000 inimeselt. 416 000 : 2500 = 166, seega kogub üks loendaja andmed 166 inimese kohta. Ühes kuus on 160 töötundi, mis tähendab ligikaudu üht töötundi ühe inimese loendamiseks, kusjuures küsida tuleb alla kümne küsimuse.

Võrdluseks olgu öeldud, et 2000. aastal loendas 4500 loendajat kahe nädalaga 1 370 052 inimest. See tähendab, et keskmiselt 304 inimese andmed koguti 80 töötunniga ehk 3,8 inimese andmed tunniga – see on ligi neli korda efektiivsem. Kui arvestada veel, et aastal 2000 küsiti inimestelt 42 küsimust, aga 2021. aasta loenduse hinnakalkulatsioonis on arvestatud vaid viiega, siis eelarvestab statistikaamet 2021. aasta rahvaloendusel lausa kümme korda aeglasemate loendajatega. Selline tööviljakuse langus on absurd. On ilmne, et statistikaamet soovib üles blufitud hinnakalkulatsiooniga veenda riiki «kulukast» ettevõtmisest loobuma.

Statistikaameti artikkel argumenteerib pikalt, kuidas teadlased püüavad rahvaloendust ära kasutada andmete saamiseks, mis on vajalikud vaid nende kitsa uurimistöö jaoks. Samas jätab mainimata, et riikliku statistika seaduses on ette kirjutatud kümmekond küsimust, mille kohta registritest vastust ei saa ja mille kohta tuleb andmeid koguda.

Eelnev näitab, et statistikaamet esitab olukorrast kallutatud pildi, et veenda valitsust ja üldsust korraldama järgmist rahvaloendust ilma kõiki inimesi küsitlemata. Seejuures ei põlata vist ära ka kerget ähvardamist. Kui EKRE ministrid asusid teadlaste kriitikale tuginedes varasügisel toetama kombineeritud meetodit, siis 13. novembri vastuskirjas palvele leida kombineeritud meetodiga rahvaloenduseks vajalik lisaraha võttis Martin Helme väga jäiga tooni: «Rahandusministeerium tänab ettepaneku eest muuta kavandatud loendusmetoodikat. Vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ja heale tavale on statistikasüsteem osa riigivalitsemisest ja poliitiliselt sõltumatu. Statistiliste uuringute metoodika määramine on seega statistikaameti ainupädevuses.»

llmselt anti ministritele mõista, et kui nad ei lõpeta, saavad nad kaela süüdistused statistikaameti poliitilises mõjutamises.

Ma ei tea, kas statistikaameti otsustavuses teha järgmine rahvaloendus inimesi küsitlemata on ambitsioon olla eesliinil e-meetodite rakendamisel, ametiau kaitsmine iga hinnaga või siiras soov loendust täiustada. Paraku on seda tehtud jesuiitlikul viisil, kus eesmärk pühitseb abinõu. Kahju, et selle nimel ollakse valmis ohvriks tooma tulemuste usaldusväärsus. See on viimane, mida statistikaametilt ootaks.