Juhtkiri: identiteet ja emotsioonid

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Berliini müüri langemine pidi Euroopa ühte liitma. 1980ndate lõpuks, kui politoloog Francis Fukuyama sõnastas oma teesi «ajaloo lõpust», oli demokraatia jõudnud Lõuna-Euroopasse ja peagi järgnes ida. Liberaalne demokraatia kui ühiskonna enesekorralduse lõppfaas (Fukuyama järgi) kinnitas endises idablokis kanda ja viis suurema osa raudse eesriide tagusest Euroopa Liitu ja NATOsse. Viimane kümnend näitab aga, et see protsess pole pöördumatu.

Selle arengu mõistmiseks saab tänasest arvamus- ja kultuurilisast AK lugeda Fukuyama enda hinnangut demokraatliku maailma tervisele. Intervjuus Andres Herkelile tõdeb ta asjaolu, millele politoloogid viitavad üha enam: majanduskesksed argumendid on asendunud identiteedipõhistega. Ja neis on olnud tugevamad parempoolsed jõud.

Poola, Ungari ja nii mõnegi teise (uuema) liikmesriigi valitsusjuhid räägivad suveräänsusest à la Putin ning sõdivad vabaduste vastu, mis on toonud neile lääne elustandardi sammukese võrra lähemale. Tõsi, tihtipeale pole see rikkus metropolide piiridest kaugemale jõudnud.

Euroopa Liidu kui eelkõige majandusbloki suhtes tekibki seega umbusk: kus on identiteet, kellele kuulub lojaalsus? Lõpuks suunatakse skepsis aga ka õigusriigi kui «ametkondliku süvariigi» vastu.

Tolle usaldamatuse karikatuurseim tunnus ongi ju kodukamaral toimuv, kui kõrgel positsioonil poliitikud käivad lutikaid otsimas, sest vahest sepitseb süvariiklik-brüssellik eliit mõnd vandenõu.

Fukuyama võtab siinkohal appi platonliku thymos’e, millega ta seletab inimese vajadust väärikusele ja tunnustusele. Et teda austataks. Ja Ida-Euroopa pole seda austust saanud – kohati ka objektiivsete mõõdikute järgi, kui vaadata näiteks, kuidas on aastate jooksul jaotatud kõrgemaid ametikohti Euroopa Liidus. Ida-Euroopa on olnud sunnitud imiteerima. Ning nagu näitasid eurokriis ja migratsioonikriis, ei olegi imiteeritav tingimata nii veatu.

Ainuüksi selle tõdemusega pole paraku ei Ida- ega Lääne-Euroopal midagi pihta hakata. Fukuyama toonitab seejuures ka, et inimesed kalduvad üle hindama, kui halb on praegune olukord.

Siiski on nii Ida- kui ka Lääne-Euroopa valitsusjuhtidel ülesanne uuel kümnendil seda lõhet paikama hakata. Muuhulgas tähendab see sedagi, et tunnistatakse raudse eesriide taha jäänud riikide erinevat tunnetust nii ajaloo kui ka rahvuse suhtes.

Niisama ilmne on paraku seegi, et praegust konflikti on asjaosalised mõlemal pool kujuteldavat eraldusjoont poliitilise punktivõidu nimel ära kasutanud. Kui ühel pool on Poola torumees ja Brexit, siis teisel jällegi paadipõgenik ja Soros.

«Kui kellegi identiteet on löögi all, siis hakkavad emotsioonid pulbitsema,» ütleb Fukuyama. Nagu on näidanud viimased kümme aastat, ainult ühtne majandusruum meid veel ei liida. See ei tähenda aga, et eurolapse peaks pesuveega välja viskama. Idapoolsete autokraatiate kõrval oleme endiselt üks maailma vabaduse kantse.