Kolmapäeva hilisõhtul Madridi saabudes jääb mulle silma mitu olukorda, kus politsei on kontrolliks autod peatanud.
«Kliimakonverents, palju tähtsaid inimesi koos,» saan taksojuhi hispaaniakeelsest seletusest aru. Pildipankadestki vaatavad kliimakonverentsi märksõna peale vastu nii fotod ametnikest ja kõnepidajatest kui ka meeleavaldustest, mistõttu ootan minagi hommikul konverentsile minnes rahutusi. Kliimakõneluste nullpunktis on kõik aga peaaegu et argiselt uimane. Mõned aktivistid jagavad küll materjale ja sissepääs on blokeeritud soomustatud autodega, aga üldiselt on kõik rahulik.
Konverentsiala ise meenutab esmapilgul keskkonnateemalist maailmanäitust – esimeses suures hallis on väljas palju loosunglikke väljapanekuid ning seintel võib näha konverentsi hüüdlauset «Aeg tegutseda!». Viimast näeb siin üldse igal pool. Järgmises hallis on riikide paviljonid, mis paistavad oma väljapanekute järgi püüdvat üksteist üle trumbata – India ekspositsioon särab tulede valguses, korealased pakuvad rohelist teed ja nii edasi. Jagatakse nänni, toimub tohutu networking. Silma jäävad paljud üleskutsed, näiteks riiklike ambitsioonide suurendamise, hariduse abil muutuste saavutamise ja võrdsete võimaluste tagamise kohta.