/nginx/o/2017/07/10/6880017t1haf64.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/06/12792747t1ha63e.jpg)
Kõigepealt ajaline positsioneering: külastasin tänavust Veneetsia biennaali üsna selle lõpus, oktoobri viimasel nädalavahetusel, kui glamuursetest vernissaažidest, rituaalsetest avamistseremooniatest, snobistlikust avamispublikust ja akrediteeritute hordidest oli saanud täisminevik. Ka eelmist biennaali külastasin enne selle sulgemist ja võin kinnitada, et professionaalseks töötegemiseks – näituste vaatamiseks, väljapandu üle mõtlemiseks – on nõnda võrreldamatult mugavam. Publikut on märksa vähem, järjekorrad paviljonide taga lühemad või olematud, õhkkond sõbralikum ehk keegi ei trügi närviliselt teise kandadel.
Äsja lõppenud 58. Veneetsia kunstibiennaal (11.05–24.11.2019) oli retooriline ja problemaatiline mitmes mõttes. Ka Eesti paviljon.