„Kui katki, siis katki“

Aidi Vallik, «Seebu maailm». Foto: Raamat

Mõni raamat viib segadusse. Eriti kui olla raamatukoguhoidja lasteraamatukogus. Millisele riiulile, mis vanusele, kellele soovitada, kas üldse soovitada… No ei lase, sinder, end kuidagimoodi lahterdada ega sildistada! Mõtled nende üle pikemalt, nagu mõeldakse murelaste peale. Heade laste üle mõtiskletakse hoopis vähem, näib mulle. Nagu ka lihtsate raamatute üle.

Mõnikord jutustavad „mure­lapsed“ laste muredest. Mis on suured, olgu nad kuitahes väikesed. Täiskasvanu mõttes. Selliseid lasteraamatuid tahaks kaasa anda just nimelt täiskasvanuile. Mõnikord tundub, et nemad vajavad märkuandmist ja südame peale panemist rohkem kui lapsed. Et nad oskaksid oma vaatepunkti nihutada nii, et näeksid asju väikese inimese seisukohalt. Või tuletaksid meelde, kuidas nad ise omal ajal tundsid ja mõtlesid. Siis kui polnud veel nii palju sõnu, et kõik meelel lasuv endast välja rääkida.

„Ära sellest raamatust enam räägi,“ ütles laps, kui tutvustasin klassile uudiskirjandust. Oli kolmekümne aasta jooksul esimene kord saada nii konkreetne, edasikaebamisele mitte kuuluv korraldus. Panin selle raamatu siis käest ja jätkasin teistega. „See raamat“, mille sissejuhatamisest ma kaugemale ei jõudnud, oli Aidi Valliku „Seebu maailm“. Lugu armastusest – lapse armastusest ema ja isa vastu, nagu autor ise tagakaanel teema kokku võtab. Aga oleme ausad, lugu on lahutusest ja väikese tüdruku kurbusest. Millest saab üle. Aga selleks peab lõpuni lugema.

Peeter Sauteri „Tülikas laste raamat“ on samuti lahutusest, kui lugude taha vaadata. Jätab küll pealtnäha mulje, nagu oleks kirjanik sahtleid koristades leidnud kimbukese „Laste raamatust“ (2004) ning „Laiskade laste raamatust“ (2006) välja jäänud jutte, mõned juurde kirjutanud ja nüüd takkaperra välja andnud. Tegelasedki tuttavad, ikka samad Rulla ja Pipa, lisaks veel teisi. Järjekindlalt pürib pildile isa, kes lahkumineku tõttu on vaat et kurvemgi kui tema lapsed.