Kas inimene kodustas kassi või kass inimese, see on veel selgeks vaidlemata. Need isepäised ja sõltumatud loomakesed on imeosavasti keeranud inimese oma käpakese ümber ja huvitaval kombel on inimene sellega täiesti rahul.
Kassiraamatuid pole kunagi liiga palju
Kass kui sõber ja seltsiline on tõrjunud välja praktilise hiirepüüdja staatuse. Kass pole ammugi tarbeloom, kass on lemmikloom. Kass näeb asju, mida inimsilmale pole antud tabada. Kass teab olemise saladusi, aga ükski kass pole nii rumal, et neid inimestele jagama hakata. Sellegipoolest pole võimalik leida paremat peeglit kui kass. Kassi peal ja kassi prisma läbi saavad kirjanikud peegeldada inimest ennast. Iga rahvas on oma kasse väärt.
Jaapani kirjaniku Arikawa Hiro „Rändava kassi kroonikad“ ja tema vene kolleegi Grigori Služiteli „Saveli päevad“ proovivad mõlemad vaadata maailma läbi kassi silmade. Jaapani kass ja vene kass. Kuidas suhtutakse kiisudesse mõlemal maal? Lühidalt öeldes, väga hästi suhtutakse.
Jaapanis on kass hea õnne sümbol. Tillukesi õnnekassikese kujusid pannakse altarile ja koduuksele tervitama. Päris kasse on selles toredas riigis miljoneid ning neil on tuhandeid aastaid olnud oma kindel ning oluline koht jaapani kirjanduses ja kultuuris.
Ka vene kultuuriruumi kassikultuse jäljed viivad tuhandete aastate taha ning ka seal teati, et kassidel on üleloomulikud võimed ja haruldane omadus õnne tuua. Sõna „koer“ erinevaid vorme kasutavad venelased sõimusõnana, kass seevastu sümboliseerib midagi ilusat ja armast.