Kaks köidet vaimuloolist Hiiumaad

Vaapo Vaher, "Hiiumaa kirjanduse lugu: esseid ja uurimusi" (2. köide) Foto: Raamat

Üle Eesti konkursiga kogunenud Nõo kooli füüsikaklassi sattusid tallinlase vaatevinklist ka kaks saarlast. Kohe trügis poistesummast läbi minu ette poiss, kes laulvas lauses pani paika: „Ää kohe nii sandisti ütle, too kõhetu tegelane pole meskit saarlane, see va hiidlane!“ Hiidlase Agu Tammeveski ja saarlase Anti Tappeli jõujooned said sellega kaheks aastaks paika, siis viis saarlase otsekohesus ta Nõost koju tagasi, Nõo kool jäi aga ühe vilistlasest lennukipiloodi võrra vaesemaks. Mulle on nad poole sajandi möödumise kiuste saarlase ja hiidlase etalonid.

Romaani ja novellide autor Indrek Kraas / Agu Tammeveski on pälvinud ka Vaapo Vaheri tähelepanu Leigeri-väärilises hiidteoses „Hiiumaa kirjanduse lugu: Esseid ja uurimusi“. Kütkestab käsitluse demokraatlikkus, nüansirikaste pisifaktide valdamine, näiteks Debora Vaarandi ja Hiiumaa seoste valgustamisel ja minu jaoks paljudest uudsetest „meretagustest asjadest“ pajatamine.

Esimene Vaapo Vaheri meeldejääv asjalik lugemine oli Eevald Männi / Ain Kalmuse ning tema kaasteeliste käsitlus „Kadunud saare“ (2011) järelsõnana. Lugu imelapsest Ardi Liivesest on kusagil minu raamatupüramiidis, esseeraamatud on lugemist leidnud nimeregistrite kaudu. Ja muidugi mu lemmik Hiiumaal Elmar Vrager! Püüdsin koos Arvo Mägiga temaga Stockholmis kontakti saada, et pisut üles võtta, aga abikaasast kaugemale ei õnnestunud kontakteeruda.

Minu raamatuseinad peaksid sisaldama enam-vähem kõik meie kirjanduse ajalood ja sadakond luuletajaid sisaldavat õpikut pealekauba, nii et mõnesugune taust Vaapo Vaheri hiidtöö unikaalsuse hindamiseks peaks olemas olema. Nõukogude aeg oma vaikimiste ja virildunud suhtumistega vaimulikku või usukirjandusse on Vaapo Vaheri poolt möödaminnes ületatud ja tundub ka, et meie eelnevaid kirjanduse lugusid kammitsevatest hierarhiatest ei tee autor väljagi.

Tulemuseks on õhurikas ja lugeja omapildiga sünkroonne tekst. Pisut sarnaneb oma lähenemistelt Villem Ridala kolmeosalise, ligi tuhandeleheküljelise „Eesti kirjanduse ajalooga“ (1924, 1925, 1929). On olemas veel Ridala 40-leheküljeline Juhan Liivi käsitlus äratrükina ­­ „V. Ridala Eesti kirjanduse ajaloost III“, kuid raamatus endas see osa puudub.

Üsna ootamatu on lugeda Eiseni stipendiaadi Selma Perv-Prüüsi seotusest Johann Soosteri kogutud rahvalaulude kaaperdamisega, enda kogutu pähe esitamisega ülikoolis. (I köide, lk 32) Selma lugu on mind kütkestanud kui Betti Alveri poeemi „Pähklikoor“ tegelane „Selma, surnud neid“. See pisifakt oleks võinud märkimist leida. Siis oleks tühja pähklikoore poolik lunastanud mõtlemata tembu!