Juhtkiri: apteegireformi silmamoondus

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Nüüd on siis võimuliit jõudnud nõnda kaugele, et valmistab ette kevadel jõustuma pidanud apteegireformi tühistamist. Õieti pole eelnõu veel parlamenti jõudnudki, kuid meediamajades dokument juba ringleb. Seal seisab hulgimüüjate unistus: kõik piirangud, mis pidid reformi tulemusel jõustuma, tühistatakse.

Juba oktoobris, kui praeguse töörühma juht, keskerakondlane Tõnis Mölder reformi mõistlikkuse kahtluse alla seadis, oli selge, et koalitsioonil on plaan reform katkestada. Nüüdse tööversiooni sisu on aga täielikult hulgimüüjate huve esindava Eesti Apteekide Ühenduse nägu. Eelnõu põhjendustes on ühenduse varem esitatud peaaegu sõnasõnaline hoiatus, et aprillis suletakse reformi tõttu ligi 300 apteeki üle Eesti ning selle kulu katab eraettevõtjale riik ehk maksumaksja.

Koalitsioonis kõlab üksiku häälena sotsiaalminister Tanel Kiik, kes on kogu sügise jooksul korduvalt senist reformi ja selle käiku kaitsnud, rõhutades apteegi kui tervishoiuasutuse, mitte tavapärase jaemüügipunkti tähtsust. Ministrile on valitsuspartnerid andnud aga pääsetee.

Nimelt on toosama tööversioon täiesti vastupidine praegu kavandatud reformile, mis tähendab, et ainuüksi senise korra jätkumine tundub kompromissina. Mölder ise on mänginud ju koguni mõttega, et vahest võiks kogu turu täiesti vabaks lasta – näiteks et käsimüügiravimeid võiks ka tanklast osta.

Nüüd ongi võimalus avalikkuse reaktsiooni mõõta, rõhutada, et tegu on üksnes töödokumendiga, ning siis parlamendilugemiste järel jõuda justkui kuldse keskteeni, mis ongi veidi lahjem variant praegusest, reformile täiesti risti vastupidisest ettepanekust.

Kõige selle taustal on asjaosalised sujuvalt unustanud reformi esialgsed põhjused: nimelt riigikontrolli tõdemuse, et Eestis on ravimid liiga kallid. Riigikontroll soovitas juba kümnendi alguses lahendusena keelata olukord, kus ravimite hulgimüüja saab olla ühtlasi apteegiomanik. Teadupärast kuulub kahele suurimale hulgimüüjale praegu 80 protsenti kogu apteegiturust.

Nõnda jõuti ka praeguse reformikavani, ehkki mis täpselt toimus 2014. aastal reformi algatanud Margus Tsahkna peas, on raske öelda, sest ta hoidub kommentaaridest täielikult.

Tarkust, et riigis ei pea asjad üksnes olema, vaid ka näima ausad, kiputakse nõnda sageli meenutama, et see kisub viledaks. Ent kõnealuse teema puhul on seda raske ka märkimata jätta. Kui miski näeb nõnda halb välja, nagu koalitsioonipoliitikute meelemuutus apteegireformi asjus üheteistkümnendal tunnil, siis on juba ainuüksi too mulje suur probleem.

Millise järelduse teevad mängu jälgivad inimesed selle kohta, kuidas Eesti riigis asjad käivad ning kes või mis paneb rattad käima?

Praegu ette söödetud dokumenti tasub aga vaadata kui kauplemisvõtet. Kui seal «pakutust» paari astme jagu taganetakse, võib see paista juba päris hea saavutusena. Aga kas ikka on? Või on tegu silmamoondusega?