ARVUSTUS ⟩ Teispoolsus on juba siin

Anu Juuraku installatsioon «Mis tunne on surra.» Foto: Paul Kuimet

Kogu kaasaegne kunst ongi ju olemas selleks, et Tundmatusega kontakti saada. Ka EKKMi majas (seni) viimaseks näituseks jäänud «Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» keskendus olemise suurimale saladusele. Olgem ausad, sellele saladusele ei saa nime anda. Ometi võib kindlalt öelda, et «Tiira-Taara, tuia-taia…» oli üks selle aasta märgilisemaid näitusi. Katkestus ja mäng; surm ja talveuni.

Esimene kontakt Teisega loodi juba enne näituse (ruumilist) algust. EKKMi maja uste ees turritasid kanalisatsioonitoru seest kellegi sõrmed; kusagilt kostsid kellegi realistlikud appikarjed. Kes oli sinna sisse kukkunud? Oli see mingi pettus? Ei.

Tegemist oli Raul Kelleri kohutava ning lummava installatsiooniga «Tütarlaps kloaagis», mis juhatas sisse kogu näituse. Need sõrmed ei olnud «päris» ning ka heli oli varem salvestatud, kuid ometi oli kõik õige. Ühelt poolt anti hääl ktoonilistele jõududele. Teisalt juhatati nõnda sisse ka näituse üldisem, tunneli (või salakäigu) motiiv.

Raul Kelleri installatsioon «Tütarlaps kloaagis». Foto: Mihkel Maripuu

Kõikvõimalikud uksed, portaalid, käigud, praod ja läved on alati põnevad, kuna nad ühendavad omavahel kahte eraldiseisvat keha(ndit) või ruumi. See ongi nende mõte. Portaal on alati üleminek, piirisituatsioon. Nad muudavad teise poole (teispoolsuse?) ligipääsetavaks, läbikäidavaks, aga ka ülepea võimalikuks. Igal pool on teine pool – kui õigelt poolt vaadata. Teispoolsus on juba siin.

EKKMi sees sai samuti näha võrratuid töid. Liikumine läbi selle kaasaegse kunsti templi oli väga nauditav. Esimesel korrusel tervitas näitusekülastajat ekraanil Emilija Škarnulytė videoteos «Sirenomelia», kus kunstnik oli kehastunud merineitsiks, kes ujus Põhja-Jäämerel, NATO vanas mahajäetud allveelaevade baasis. Siin kumas näitusekülastajale vastu veealune maailm koos kõigi oma saladustega. Segunesid müüdid ja tehnoloogia. Vesi ja loodus vihjasid aga kliimakatastroofile.

Emilija Škarnulytė videoteos «Sirenomelia». Foto: Paul Kuimet

Peab ütlema, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tegi seda näitust kureerides ära fenomenaalse töö.

Samal ajal võis eemal näha Peeter Ulase reljeeftrükki «Öö», mis ühildus oma ulmelisuses suurepäraselt saalis valitseva hämarusega ning vormis jõuliselt kogu ülejäänud näituse atmosfääri. See oli otsekui teetähis. Öö, mis on korraga nii loor kui ka värav. Öö kui palindroom – miski, mis jääb iseendaks ka peeglitagusel maal. Ning labürindi keskel, nurga taga, otsekui peidetult võis näitusekülastaja piiluda üht imelist salakäiku. See oli Soome kunstniku Jussi Kivi teos «Hüljatud tunnel kahe linna vahel».

Hämaralt valgustatud klaasi taga on pisike kaarjate võlvidega värav, mis viib vaataja otse müsteeriumi keskele. Tegemist pole niivõrd tunneli, kuivõrd läbipääsuga mingisse minatuursesse pühakotta, kus saab palvetada ammu unustatud jumalatele. Või siis nendega kohvi juua. See on uks teise dimensiooni; korraga privaatne ja krüptiline, ent samas avalik ja lõputu. Kuhu see viib? Tahes-tahtmata jääb mulje, nagu oleks see käik kõigile mingist väga kaugest ajast (võib-olla unenägudest?) tuttav. See on müütiline värav, mis on ühtlasi lihtsalt ühe (nüüdseks juba lõppenud) näituse installatsioon. Tegu on kogu näituse kõige intensiivsema, haprama ja mitmetähenduslikuma tööga.

Teises toas ehmatas näitusekülastajat meeldivalt Aaloe-Aderi-Flo-Künnapi-Soosalu ühisteos «O», mis kujutas endast hiiglaslikku tumedat ja vormitut palli. See oli omamoodi unenäoline ja intrigeeriv mass, mis mõjus korraga muinasjutuliselt ning abjektselt. Tekkis tahtmine selle sees ära lahustuda.

Aaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu ühisteos «O» mõjus korraga muinasjutuliselt ning abjektselt. Foto: Paul Kuimet

Peab ütlema, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus tegi seda näitust kureerides ära fenomenaalse töö. See oli nende esimene koos kureeritud näitus, loodetavasti lisandub sellele tulevikus veel mitmeid.

EKKMi teisel korrusel sai teiste kunstnike seas näha ka Ivana Básići installatsiooni, mis kannab nime «Tuhat aastat tagasi oli 10 sekundit hingeõhku võrdne 40 grammi tolmuga». Selles töös kohtusid omavahel geoloogia, poliitika ning inimjärgsus. Terasest torude peal paiknesid roosakad alabastrikamakad, mida peened masinad halastatult torkisid. Nende tõhusus pani vägisi mõtlema sellele, kuidas süsteemid võivad toimida ka siis, kui inimest siin planeedil enam ei ole.

Meenus ka USA kultuuriteoreetik ja pessimistliku filosoofia viljeleja Eugene Thacker, kes on oma raamatus «In the Dust of this Planet» välja käinud kolmikjaotuse, kuidas inimesed maailmaga suhestuvad. Esiteks «maailm meie jaoks»-vaade, mille piire me aina selgemini tajume. Sellele vaatele vastandub hüpoteetiline käsitlus «maailmast iseeneses», mis küll arvestab kõige komplekssust, ent mille põhiline puudus on see, et inimkond ei ole (definitsiooni järgi) võimeline seda ette kujutama. Sellest konfliktist pääsemiseks pakub Thacker välja kolmanda vaate, mille kohta ta ütleb «maailm ilma meieta». Básići installatsioon käsitleski just nimelt sedasama maailma ilma meieta.

Ivana Básići installatsioon «Tuhat aastat tagasi oli 10 sekundit hingeõhku võrdne 40 grammi tolmuga». Foto: Paul Kuimet

Trepil EKKMi viimasele korrusele sai näha ka laest rippuvat figuuri, kes meenutab pimesikku. (See on osa Johanna Maria Parve moekollektsioonist.) Kas selle pimesiku teine nimi võiks olla Mefistofeles? Või näiteks kliiniline depressioon? Või ehk on see hoopis näitusekülastaja ise – mõni tema enese varjukülg, mida ta enne hästi ei mõistnud? Mulle meeldiks mõelda just nii. Et KKEKi kureeritud näitus ühendas omal salajasel moel vastandeid.

Ning selline taoistlik vastandite ühtsus ongi ju tegelikult see, kuidas jõutakse Tundmatuse juurde. Näituse viimasel korrusel võis külastaja näha muu hulgas ka leedu kunstnike duo Pakui Hard­ware loodud erootilisi klaasist siseorganeid, aga ka näiteks Anu Juuraku võrratut installatsiooni «Mis tunne on surra», mis võlus näitusekülastajat nagu mõni mehaaniline Šveitsi ämblik.

Võib öelda, et «Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» oli üks selle aasta olulisemaid kunstinäitusi Eesti kunstimaastikul.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et «Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» oli üks selle aasta olulisemaid kunstinäitusi Eesti kunstimaastikul ning hoolimata sellest, et näitust enam ametlikult ei ole, võib see ennast siiski mõnikord näitusekülastaja teadvuses uuesti ilmutada. Näiteks unenägudes.

ARVUSTUS

«Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» EKKMi majas kuni [KATKESTATUD]

Kuraatorid Marika Agu, Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk ja Sten Ojavee

Kunstnikud Ivana Bašić, Pakui Hardware, Anu Juurak, Jussi Kivi, Raul Keller, Johanna Maria Parv, Hanna Samoson, Emilija Škarnulytė, Peeter Ulas, Brit Pavelson & Sissela Jensen, Aaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu, Mare Tralla, Üle Prahi