Kauaoodatud Eesti-Vene rahuläbirääkimisi alustati 5. detsembril 1919. aastal Tartus Aia (nüüd Vanemuise) tänavas. See oli rahvusvahelise tähtsusega sündmus ja tähelepanuväärne julgustükk Eesti Vabariigi poolt. Nii naabermaad kui ka Antant vaatasid Eesti rahusoovile peaaegu nagu reetmisele.
Tellijale
Vabadussõda 100: lahingusse lähevad diplomaadid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naabritel olid rahulepingud alles sõlmimata ja Eesti oodatavat taandumist peeti ühisrinde lõhkumiseks. Antandi juhtriikides aga hellitati endiselt utoopilisi ideid, kuidas piirirahvad ühes Vene valgetega kukutavad punavõimu. Sõjavägesid mõttes kokku liites oli see mõte realistlik, kuid tegelikult fantaseerimine. Antandi pealinnades – eriti Pariisis – keelduti visalt mõistmast, et piirirahvastel lihtsalt puudub motiiv koos valgetega Venemaal sõdida. Kõige mõistvamad olid inglased, kes julgesid avalikult küsida, miks peaksid eestlased sõdima koos nendega, kes Eesti iseseisvust ei tunnista, nende vastu, kes tunnistavad. Vähemalt sõnades.