Vabadussõda 100: lahingusse lähevad diplomaadid

Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult Jaan Poska, kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt. Foto: Armin Lomp (1883-1936)/Wikipedia

Kauaoodatud Eesti-Vene ­rahuläbirääkimisi alustati 5. detsembril 1919. aastal Tartus Aia (nüüd Vanemuise) tänavas. See oli rahvusvahelise tähtsusega sündmus ja tähelepanuväärne julgustükk Eesti Vabariigi poolt. Nii naabermaad kui ka Antant vaatasid Eesti rahusoovile peaaegu nagu reetmisele.

Naabritel olid rahulepingud alles sõlmimata ja Eesti oodatavat taandumist peeti ühisrinde lõhkumiseks. Antandi juhtriikides aga hellitati endiselt utoopilisi ideid, kuidas piirirahvad ühes Vene valgetega kukutavad punavõimu. Sõjavägesid mõttes kokku liites oli see mõte realistlik, kuid tegelikult fantaseerimine. Antandi pealinnades – eriti Pariisis – keelduti visalt mõistmast, et piirirahvastel lihtsalt puudub motiiv koos valgetega Venemaal sõdida. Kõige mõistvamad olid inglased, kes julgesid avalikult küsida, miks peaksid eestlased sõdima koos nendega, kes Eesti iseseisvust ei tunnista, nende vastu, kes tunnistavad. Vähemalt sõnades.

Isegi Eesti vanad liitlased soomlased panid eestlaste kurssi pahaks. Veidi hiljem, jaanuaris Helsingis toimunud konverentsil kaotas kindral Jaan Soots lõpuks kannatuse ja esines terava avaldusega, milles süüdistas eriti Soomet ja Lätit Eesti üksi jätmises diplomaatilisele lahinguväljale ja talle rahutegemise keelamises – seda olukorras, kus Eesti ainsana päriselt sõdib, mitte ei imiteeri sõda, ning vajab hädasti rahu.