Mida soovib Olari Elts ERSOs muuta?

«ERSO pole kunagi nii hästi mänginud kui praegu,» ütleb Olari Elts, kellest saab 2020/2021. hooajast Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri uus peadirigent. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Muusika saab meid õpetada kuulama. Üksteise kuulamist on aga ümbritsevas maailmas liiga vähe, seepärast peab ERSO uus peadirigent Olari Elts seda oskust, mida klassikaline muusika suudab arendada, ülimalt tähtsaks.

Olari Eltsi arvates peaks ja võiks ERSO mõtestada ja defineerida, millised funktsioonid on 21. sajandil ühel orkestril. «Me võiks olla suunanäitajad. ERSO peab olema arvamusliider kõigis tõsistes audiaalsetes kultuuri väljendusvormides, oleme selle vastutuse võtnud,» on Olari Elts kindel.

Elts tõdeb, et ERSO on unikaalses positsoonis, sest peame väga paljude asjade eest vastutama ja hea seisma. «Tasakaalu hoidmine nende vahel on raske ülesanne,» tunnistab Elts.

Loomulikult peab ERSO oma ülesandeks mängida Eesti heliloojate muusikat, tegeleda Eesti noorema põlvkonna järelkasvuga, anda võimalust nii noortele muusikutele kui ka heliloojatele, aga samas tahab orkester kaasa rääkida maailma juhtivatelt heliloojatelt teoste tellimisel, et tähtsate heliloojate esiettekanded toimuksid ka Tallinnas. Samuti soovib Elts laiendada repertuaari, seda ka ajalises mõttes tahapoole, näiteks esitada rohkem Beethovenit. «Me peame olema dünaamilised,» ütleb Elts.

Eesti muusika väljapoole viimist peab Elts tähtsaks, ent see ülesanne pole enam prioriteetne, sest uus trend on vähendada orkestrite ja dirigentide tuuritamist. Põhjuseks on soov vähendada ökoloogilist jalajälge. «Maailmas tiirutamine läks juba absurdseks. Mida kuulsam dirigent, seda vähem oli tal aega orkestri ees olla, mõnikord vaid paar nädalat aastas.»

Ka Elts tundis ühel päeval, et ei taha ühest lennukist teise astuda. «Tunnen end süüdi,» lausub Elts. «Aga tundsin ka seda, et olen valmis, mul on midagi öelda, soovin istuda maha ja ühe orkestriga teha tööd.»

Kohtun Olari Eltsiga vahetult pärast ERSO proovi, kus anti viimast lihvi reedese kontserdi kavale. Uus peadirigent pakatab energiast, võiks öelda, et ta lausa keeb. Kui küsin, kas selline emotsionaalne seisund on pärast proovi tavaline, vastab Elts, et nad mängisid ju Sibeliust ja Ellerit ning ei peatu enne, kui on andnud rohkem kui viis minutit kestnud ülevaate eesootava kontserdi erilisusest.

«Reedese kontserdi kavas on meil ka tuntud Poola helilooja ja pianisti Władysław Szpilmani «Väike avamäng». Szpilmani ei teata Eestis eriti, võib-olla teatakse teda rohkem Polinski filmist «Pianist». Tema oli see mees, kes mängis Poola raadios otse-eetris klaverit, kui Vene väed Varssavit pommitasid. Kui Poola raadio 1945. aastal taas alustas, siis ta jätkas Frédéric Chopini «Nokturni» täpselt selle koha pealt, kus ta oli sunnitud olnud katkestama.

Reedese kontserdi eel on meil vestlus, kus Tähe-Lee Liivi esituses kuuleb Chopini sedasama pala.

Aga miks me seda kõike teeme, on seepärast, et õhtuses kavas mängib Ameerika pianist Garrick Ohlsson Chopini suurt klaverikontserti.

Szpilman oli see mees, kes kirjutas väga palju nii-öelda kergemat muusikat ja tänu temale sai alguse Sopot, meile kunagi nii tähtis muusikafestival Poolas. Kontserdi alguses mängime ühte tema avamängu ja vahepeal läheb see pala meil sopotiks kätte ära. Puhas rõõm on seda mängida, sest orkester saab sellist repertuaari mängida väga harva.

Ma tahaks ükskord teha orkestriga ka muusikali, sest maailmas on paar väga head muusikali, mis on kvaliteetselt kirjutatud. Aga sellest on vara rääkida.»