Herman Kelomees: NATO kõrvale pole ELi sõjaväge vaja

Herman Kelomees. Foto: Mihkel Maripuu

«Euroopa peab õppima rääkima jõu keeles,» ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen enne ametisse astumist. Pehmest jõust ei piisavat, kui liit soovib end maailmakaardil kehtestada.

Enim on selliseid mõtteid põhjendatud Donald Trumpi eklektilise käitumisega Euroopa liitlastega, kui asi puudutab kaitset. Kuigi USA presidendi Venemaa-jamad annavad tõesti põhjust muretsemiseks, ei tasu mööda vaadata Trumpi enim korrutatavast etteheitest: valdav enamik Euroopa riike ei täida oma NATO ees võetud kohustusi.

Seda kummalisemalt mõjuvad Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni etteheited NATO «ajusurmast». Prantsusmaa on ise olnud osa probleemist, kuigi nüüd on president lubanud tõsta kaitsekulutused kahe protsendini SKTst aastaks 2025. Saame näha, kas see tärmin päriselt kehtima jääb. Näiteks Saksamaa on varem andnud lubaduse tõsta kaitsekulutused lubatud tasemele aastaks 2024, ent teatas hiljuti, et püstitatud eesmärk ei ole saavutatav varem kui aastal 2031.

Macroni välja pakutud ning Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli heakskiidu saanud «tõelise Euroopa armee» idee mõjub eelneva valguses õõnsalt. Ebaselge on ka see, kuidas sobivad kokku Euroopa sõjaväe mõte ning Macroni soov ehitada üles uus Euroopa julgeolekuarhitektuur koos Venemaaga. Siia kõrvale asetub ka Saksamaa kangekaelne soov rajada gaasitoru Nord Stream 2. Kuidas oleks võimalik müüa Ida-Euroopale maha Euroopa julgeolekuplaan, kus USAd ei ole, aga Venemaa on?

PÄEVA KOMM

«NATO on end vabaduse kaitsekilbina suurepäraselt tõestanud,» ütles Ursula von der Leyen.

Kuigi Ursula von der Leyen oli just Macroni välja käidud kandidaat Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale, ei näe nad ELi kaitsetulevikku ühtemoodi. Erinevalt Macronist ei mõtle ta Euroopa «jõu keeles» rääkima õppimise all Euroopa sõjaväge, vaid pigem liidu ühtse välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamist. Sõjalist koostööd ELis näeb ta eeskätt täiendusena NATO-le, mitte selle aseainena (vaba turu olukorras oleks ELi riikidel täitsa mõistlik näiteks kaitseinvesteeringuid koordineerida). Mõni päev pärast Macroni «ajusurma»-avaldust esines ta vastandliku seisukohaga: «NATO on end vabaduse kaitsekilbina suurepäraselt tõestanud.»

Macroni mõttelendude põhjuseid tasub vast otsida hoopis Prantsusmaa sisepoliitikast ning presidendi väikesest toetusreitingust. Ka Euroopa Komisjoni presidendi realistlikumate avalduste motiivid tõukuvad tema kodumaalt. Saksamaa kaitseministrina sattus ta olukorda, kus mitte ükski riigi üheksast allveelaevast polnud kasutusvalmis. Sellega pandi aluste meeskonnad jaburasse olukorda, kus õppusi tuli sooritada kai küljes.

Kuni Euroopa suurriigid ei võta tõsiselt omaenda kaitsevõimet, pole mõtet rääkida ka Euroopa armeest.