Nädala mõte: tule maale elama, võid võita 500 eurot!

Osades omavalitsustes on maale elama asudes võimalik võita teatud rahasumma. FOTO: Urmas Luik Foto: Urmas Luik

Inimesi maale elama meelitada on paganama raske. Linnas on ju kõik käe-jala juures, teed puhtad, kauplused avatud. Ent ometi ei anta alla.

Omavalitsused meelitavad inimesi kõiksugu kampaaniatega. Eriti noori. Palju on räägitud Türi valla kodu soetamise toetusest noortele peredele – kui oled kuni 40aastane ja sul ei ole toetuse taotlemisele eelnenud viie aasta jooksul kuulunud Türi vallas kinnisvara, saad kuni 20% soetatava kinnisvara maksumusest, kuid mitte enam kui 8000 eurot. Igati kiiduväärt ettevõtmine. Ka üle ootuste kordaläinud ettevõtmine.

Tehakse ka tagasihoidlikumaid kampaaniaid. Näiteks Võru linn on loosinud nn kampaaniaperioodi käigus sisseregistreerunute vahel 1000eurose auhinna. Praegu käib uue elaniku kampaania Haap­salu linnas, kus loositakse välja iPhone. Teatud ajavahemikul Nõo valda registreerijad saavad kingiks ühekordse 100eurose toetuse. Järva vald loosib detsembrikuus vallakodanikeks asunute vahel välja kas 500 eurot või elamumaa sihtotstarbega kinnistu Imaveres. Võitja saab ise valida.

Jääb tunne, nagu keriks Facebooki uudistevoogu, kus üks auhinnamäng ajab teist taga. Ent see ei ole virtuaalreaalsus, see on päris elu. Kuidagimoodi peavad omavalitsused inimesi meelitama. Iga hing on oluline. Kui vaadata pealinnas kõrguvaid kraanasid, mis muudkui uute kortermajade ehitusel töötavad, siis tahes-tahtmata tekib mõte, et kuskil peavad ju elamispinnad vabaks jääma. Paraku mitte pealinnas, vaid ikka väiksemates piirkondades.

Teisalt võib jällegi pikaaegsete maaelanike hinges tärgata ebavõrdsustunne. Täpselt nagu mobiilioperaatoritega. Kui oled uus, saad head tingimused ja soodustused, aga kui oled vana klient, maksad nii et silm punnis. Alles siis, kui hakkad võrku vahetama, muutud operaatorile äkki oluliseks.

Ent kadetseda pole põhjust. Kes kolimismõtet ei mõlguta, see 500 euro pärast elukohta vahetama ei hakka. Kes aga tõepoolest kolibki, siis meie, maainimesed, rõõmustame iga uue elaniku üle. Maainimeste all ei pea ma enam ammu silmas vaid väikestes külades elavaid inimesi. Maapiirkond on minu silmis piirkond, mis jääb väljapoole Tallinnat ja Tartut.

Hea küll, suuremad maakonnakeskused kvalifitseeruvad ka linnade alla, aga kui neistki kaovad teatud teenused, näiteks tekivad sularahavabad pangakontorid, siis kaugel see postkontori kaduminegi enam on. Rääkimata inimeste n-ö kadumisest.