Juhtkiri: viltune PISA torn

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Eesti põhikooli õpilased on maailma täielikus tipus. Meie noored on võimekamad kui põhihariduse juhtriigis Soomes ning jäävad alla üksnes Singapuri ja Hiina metropolide õpilastele. Oleme Euroopa parimad, mistõttu tundub lausa patt nuriseda.

Seega ongi aus alustada positiivsest. Põhiharidus on Eestis kohustuslik ja tasuta kõigile ning põhjendatult. Meie süsteemi tugevuseks on fakt, et õpilaste tulemused ei sõltu märkimisväärselt sellest, milline on nende sotsiaal-majanduslik taust. Ehk targaks saamiseks ei pea olema rikas.

Niisamuti on tase ühtlane Eesti eri piirkondades, ehkki venekeelsed õpilased jäävad eestikeelsetest mõnevõrra maha. Tõsi, samasugune on olukord mujalgi riikides ehk vähemuskeeltes õppijad on igal pool nõrgemad.

Eesti õpilased on ka rõõmsad ja edumeelsed – nad usuvad, et on ise oma õnne sepad. Tõesti, oleme tublid ja sõna otseses mõttes eeskuju kogu maailmale.

Ent ometi on selle kõige juures nii mõnigi aga. Näiteks Eesti võimekas õpetajaskond, kes on õpilased sellele tasemele aidanud, jääb aina vanemaks. Pealekasvu pole lihtsalt piisavalt.

Enam kui pool õpetajatest on rohkem kui 50 aastat vana ja viimase kümne aastaga on tõusnud üle 60-aastaste õpetajate arv omakorda tuhande võrra. Kaugeltki ei tähenda see, et õpetajal väheneks selle tõttu võimekus oma ainet edasi anda, vahest vastupidigi, ent varem või hiljem lähevad pensioniealised õpetajad ka päriselt pensionile.

Neistsamadest edukatest Eesti põhikoolinoortest mõtleb aga üksnes iga 70. sellele, et ka ise õpetajaks hakata. Mujal rikastes lääneriikides on selliseid noori vähemalt kaks korda rohkem. Eestis pole küsimus üksnes palgas, vaid õpetaja väärtustamises ühiskonnas laiemalt ja ka tugistruktuurides kooli sees.

Siiski ei saa just hariduse rahastamise küsimusest üle ega ümber. Erinevalt meie põhjanaabritest pole hariduse rahastamine muu rikkuse kasvuga sama tempot käinud: suhtena sise­majanduse kogutoodangusse on raha ligi 30 protsenti vähem kui kümne aasta eest.

Samm haridustrepil ülespoole ja kerkib küsimus ka ülikoolide tegevustoetusest ning teaduse rahastamisest. See kurikuulus üks protsent, millest valitsus taganes, on saatnud kogu aastat, ent seni tulemuseta. Peaministri sõnul on see valitsuse jätkuv prioriteet, ent kuniks see eelarvereal ei väljendu, on tegu üksnes sõnakõlksuga.

Et see PISA torn päriselt viltu ei kisuks, peab tulevikus haridusse veel enam meie ühist maksuraha panustama. Õhuke või paks riik, haridus on selle olulisim sammas. Just selline nagu praegu: targaks võib saada iga soovija vanemate rahakotist sõltumata.

Eesti võimekad õpilased on kogu riigi pikaajalise edu garant. Aga olukorras, kus eelmainitud ohud terendavad, tuleb nendega tegeleda võimalikult kiiresti.

Jättes hariduse kaudu tulevikku panustamata, ei nopi ei reaalmajandus ega rahvuskultuur ka peagi enam hariduse vilju. Eesti noored on erakordselt tublid. Oluline on, et see ka nii jääks.