/nginx/o/2018/11/18/11583965t1ha520.jpg)
/nginx/o/2019/12/04/12786223t1h7ae6.jpg)
Vanemaealiste meeste vajadustest ja nende hooletusse jätmisest Tartu seenioride organisatsiooni näitel kirjutab TLÜ Eesti demograafia keskuse teadur, haridusgerontoloog Tiina Tambaum.
Tellijale
Tiina Tambaum: naised ei mõista vanu mehi (2)
Juulis teatas Tartu linnavalitsus, et kolib pensionäride organisatsiooni Kodukotus tegevuse Staadioni 48 majast välja, uutesse ruumidesse Viljandi maanteel. See ei tulnud Kodukotuse juhatusele uudisena, küll aga paljudele selle 800 liikmest. Seeniormeeste klubi 120 liiget olid need, kes avalikult protestima hakkasid.
Miks Kodukotuse küüditamine ei ole tark tegu? Nimelt oli organisatsioonil vanades ruumides kasutada kokku 800 ruutmeetrit, pärast kolimist peab hakkama saama 350ga, ning juhatuse liige Malle Salk oli veendunud, et «mõistlikult talitades on see kõik võimalik». Teine asjaolu, mida tuleb tähele panna, on uus asukoht – see on linna teises otsas, tegelikult lausa linnast väljas.
Eakaid on aina rohkem. Selle asemel, et ruume kitsamaks tõmmata, peaks neid hoopis laiendama. Kodukotus ja teised sarnased on ühendused, mille eesmärk on kujundada ja säilitada aktiivset eluhoiakut ning laiendada suhtlemisvõimalusi. Aktiivse eluhoiaku tunnus on regulaarsus. Kui me tahame harjumusi luua ja säilitada, peavad tingimused olema ligidal ja ligipääsetavad.
Kahjuks ei ole kohalikud omavalitsused kohustatud toetama vanemaealiste aktiivsust. Neil on kohustus aidata inimest elutähtsate vajaduste rahuldamisel, kuid mitte häda ja viletsuse ennetamisel. Samas on just kohalik omavalitsus see, kes saab luua võimalused, et kodune inimene ei vajuks üksilduse musta auku, püsiks füüsiliselt vormis ja saaks ise teha endast oleneva, et abi ja hooldamist kunagi vaja ei läheks.