Riina Sikkut: uskumine ei päästa vaesusest

Riina Sikkut. Foto: Eero Vabamägi

Viiest küsimusest, millele vastamata ei tohiks pensionireformiga praegu edasi minna, kirjutab riigikogu rahanduskomisjoni liige Riina Sikkut (SDE).

Arutatavatel pensioni teise samba muudatustel on ilmselt suur rahanduslik, majanduslik ja sotsiaalne ​mõju. Ometi ei suuda «reformijad» vastata mitmele põhimõttelisele küsimusele, mis puudutavad peaaegu iga inimese rahakotti ja Eesti tulevikku. Paraku ei suutnud rahandusminister Martin Helme eelnõu esimesel lugemisel järgmise paari aasta perspektiivist kaugemale vaadata.

Rahanduskomisjonis toimunud arutelul kinnitas minister, et pensionifondide tootlus muudatuste järel paraneb. Üldjuhul fondimahu kasv laiendab kasutatavate instrumentide ringi ning mittelikviidsed ja riskantsemad varad tagavad suurema tootluse. Teisest sambast raha välja võtmine kahandab fondide mahtu ja tekitab vajaduse paigutada varad likviidsematesse varadesse. See liigutaks meid justkui soovitule vastassuunas, millele viitab ka eelnõu seletuskiri. Palusin ministril selgitada, mille põhjal ta väidab, et tootlus kasvab. Minister vastas lühidalt: see on usu küsimus. Ka paljudele teistele küsimustele tuli vastuseks, et see on usu küsimus.

Sellega ei saa kuidagi nõus olla. Pärismaailmas ei ole nii, et kui me kõik koos usume, et tulevikus on pensionid kõrgemad, siis pensionid ongi kõrgemad. Me ei saa maksude maksmist ja pensioniks kogumist asendada uskumisega.

Tervet ühiskonda puudutavad muudatused nõuavad informeeritud otsuseid, ekspertide hinnanguid ning mõjuanalüüse, ja kindlasti peab olema ka probleem, mida lahendama asutakse. Kõigest sellest vaatab valitsus mööda.

Meil ei ole 1990. aastad, et oleks kiiresti vaja riigi toimimiseks elementaarne õigusruum paika saada. Otsuse tegemine peab olema informeeritud ja teadlik. Arutelus peab olemas olema probleem, mida lahendatakse, alternatiivid lahendamiseks, teadlaste arvamus, ülejäänud ekspertide hinnang, kasutajate-kodanike kogemus, ärihuvid jne ning mõju hinnang – mis saab, kui otsustada üht- või teistpidi. Seejärel tehakse otsus. Ja see on tihti väärtuspõhine otsus. Analüüside kasutamine ei kirjuta ju otsustajatele vastust ette, aga võimaldab aru saada oma otsuse mõjust ning vajadusel rakendada riskide maandamiseks vajalikke tegevusi. Ja sellest ei saa kahjuks teises sambas muudatusi kavandav valitsus aru.

Toon välja viis küsimust, millele vastamata ei ole võimalik selle eelnõuga edasi minna.

Esiteks, 82 protsendil Eesti inimestel on vanaduse peale mõeldes mureks rahaline toimetulek pensionieas. On ju praegu Eesti pensionäride suhtelise vaesuse määr Euroopa Liidu kõrgeim – 47 protsenti.