Juhtkiri: said, mis tahtsid. Või kas said?

3. detsembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Mitte kellegi poolt, vaid kellegi vastu – nõnda võib võtta kokku EKRE hoiakud riigi uue peaprokuröri nimetamise asjus. Erakonna eesmärk pole olnud mõni konkreetne inimene sellele ametikohale sättida, vaid senisest peaprokurörist Lavly Perlingust lahti saada. Ning nüüd, mil justiitsminister Raivo Aeg on esitanud ringkonnakohtunik Andres Parmase kandidatuuri, ongi see juhtumas.

Ses mõttes on olukord mustvalge. Olenemata sellest, kui piinlikuks keegi EKRE käitumist kogu pika saaga kestel peab, tuleb tunnistada, et lõppude lõpuks see ikkagi töötas ning Perling on eeldatavasti varsti ka peaprokuröri asendaja staatusest ilma.

Teisalt oleks siiski rutakas väita, et EKRE prokuratuuri juhi vahetumisega rahule jääb. Sellest andsid tunnistust ka Mart ja Martin Helme kommentaarid oma raadiosaates: kiideti, et prokuratuuri etteotsa tuleb värske veri väljastpoolt, ent samas tõdeti, et peaprokuröri kandidaadi esimesed väljaütlemised ei pane talle hosiannat laulma.

Põhjuse niimoodi nentida andis Andres Parmase Postimehele öeldu, et prokuratuur teeb head tööd, olgugi et siht peab olema kvaliteeti veelgi parandada. EKRE keelde panduna tähendab see, et riigi peaprokurörina ei asu Parmas purustama «süvariiki», mille võrdkujuks on ekrelased Lavly Perlingu maalinud. Siseminister Mart Helme kostis seepeale raadioeetris: «Minu jaoks on siiski üks tuluke kuskil taga ajus põlema löönud. Kui Parmas ütles, et süvariiki ei ole ja et süvariigi paljastamisega tema tegelema ei hakka, tähendab see, et tema ise on süvariik.»

Ometigi ei paista see Andres Parmase kandidatuuri vääravat. Eks ühel hetkel saa iga partei poliitilise lehmakauplemise krediit otsa. Ka EKRE-l.

Riigi peaprokuröri kandidaat teeks Eesti üldsusele teene, kui ta tutvustaks oma sisulisi plaane võimalikult kiiresti ning avaldaks ühekorraga nägemuse, kuidas vältida prokuratuuri politiseerimist.

Kõrvaltvaatajate meelestatus Parmase suhtes on väga positiivne, mõni kommenteerija kasutab tema kiitmiseks koguni ülivõrdeid. Küllap on selle taga muu hulgas tõik, et peaprokuröri teema poliitikast läbi immutamine ja pikk venimine lõi õhustiku, kus nii mõnedki olid valmis palju ebameeldivamaks asjade käiguks. Otse ja sirgelt öeldes: et peaprokuröri kandidaadina kerkib lõpuks pinnale keegi, kel on küljes vänge prokuratuuri politiseerimise lehk.

Kuid lehk on pehmelt väljendudes ebaväärikalt kulgenud uue peaprokuröri nimetamise protsessil nii ehk naa, mistap Andres Parmase esimestest julgustavana mõjuvatest kommentaaridest ei piisa. Õigupoolest ei tea me praegu rohkem kui seda, et ajakirjandusega suheldes ta prokuratuuri ei kiru, kuid see olekski mistahes juhul ääretult rumal käitumine.

Riigi peaprokuröri kandidaat teeks Eesti üldsusele teene, kui ta tutvustaks oma sisulisi plaane võimalikult kiiresti ning avaldaks ühekorraga nägemuse, kuidas vältida prokuratuuri politiseerimist, ükskõik millised tuuled valitsuses ka puhuma ei hakka. Elu on ju tõestanud, et praeguse valitsuse kooshoidmiseks tehakse kohati lausa uskumatuid järeleandmisi ning ühtegi punast joont ei paista kuskil samuti olevat.