Juhtkiri: meil on läinud väga hästi

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Viimast kümmet aastat on varjutanud selline kahtlusevari, et vahel kipub ununema, kui edukas on Eesti selle aja jooksul olnud. Euroopa ja laiemalt kogu maailma finantssüsteem on kriisi järel teinud läbi suuri muutusi. Ka poliitmaastik näeb välja üpris teistsugune. Jah, nii mõneski mõttes pole kriis otsa saanudki, ent ometi pole me elanud kunagi nii hästi kui praegu.

Möödunud nädalal sai selgeks, et kolmandas kvartalis kasvas Eesti majandus 4,2 protsenti. Seda hoolimata veel nädalapäevad varem kõlanud sõnumitest finantssektorist, mis ennustasid märksa aeglasemat tempot. Võrreldes 2014. aastaga on majandus koguni viiendiku võrra suurem.

Samal ajal on eestlaste keskmine­ palk juba ligi 1400 eurot (ja ka mediaanpalk üle 1100 euro). Viie aasta­ eest oli keskmine palk veel alla tuhande euro. Soomeni on veel mõistagi omajagu minna, kuid näiteks juba mõnda aega on Eesti migratsiooni sihtriik. Teisisõnu on siin tegutsevad (ka kodumaisel kapitalil põhinevad) ettevõtted piisavalt jõukad, et tõmmata ligi tööjõudu piiride tagant. Kes oleks osanud seda veel möödunud sajandi lõpus ette kujutada?

On muidugi selge, et see kõik pole ainult meie enda tarkuse ja tubliduse vili. Tänases lehes kordab teada tõdemust ka SEB Grupi peastrateeg John Javeus, kelle sõnul sõltub siinne majandus endiselt eelkõige Põhjamaadest ja selle kaudu omakorda Saksamaast ja USAst.

Ehkki USA aktsiaturg ja majandus laiemaltki jätkab kõva kasvu, pole ei ameeriklased ega sakslased tuleviku suhtes just ülemäära optimistlikud. Kaubandussõda Hiinaga ja muutuvad tarbimisharjumused ähvardavad senise majanduskasvu mootoreid. Ohus on näiteks Saksamaa autotööstus, mis toob Javeusi hinnangul ühel või teisel viisil leiva lauale igale 20. Saksa töötajale.

Nagu näitas Eestis viimane kvartal, on siinse majanduse vedur info ja side, mida võibki ju pidada taasiseseisvumisaja suurimaks edulooks.

Paraku kannatab just see valdkond suurima tööjõupuuduse käes. Olukorras, kus ilma tööta on Eestis üksnes 3,9 protsenti tööjõust, on sama hästi iga soovija endale juba töökoha leidnud. Ja niisama üleöö tarkvarainsenere juurde ei tekita.

Et kasvutsükkel on aga lõppfaasis, tunnistavad nii siinsed kui ka piiritagused eksperdid. See ei tähenda siiski alati kriisi. Iga jahtumise või ka langusega eralduvad terad sõkaldest ja alles jäävad kõige konkurentsivõimelisemad. Majandusest saab õhk välja ja ettevõtetele väheneb meeletu palgasurve.

Siiani on Eesti nende üles ja alla liikumistega toime tulnud. Ka viimasest kriisist tulime välja palju tugevamana. Kuni valitsejatel püsib arusaamine meie kohast maailmas – et oleme väiksed, ent see-eest dünaamilised; pea olematu siseturuga, aga tänu sellele juba eos ekspordile orienteeritud –, ei tohiks see trajektoor pikas plaanis ka muutuda.

Eestil läheb hästi, sest ta on teinud aastakümnete jooksul õigeid otsuseid. Sellised probleemid nagu ääremaastumine on meil niisama teravad nagu mujal läänemaailmas, aga see ei tähenda, et senist suunda tuleks seetõttu kardinaalselt muuta. Eesti jaksab tegeleda küll rohkem kui ühe murega korraga. Tundkem siis vahel rõõmu ka sellest, mis päriselt hästi on läinud.