Maie Kitsing: PISAga maailmakaardile

Maie Kitsing. Foto: Margus Ansu

Mida ja kuidas mõõdetakse rahvusvahelise PISA haridusuuringuga ja miks see tähtis on, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna nõunik, Eesti esindaja PISA nõukogus Maie Kitsing.

Mitu korda olete kuulnud, et Eesti haridus on maailma tipus? PISA 2015. aasta uuringu järgi on Eesti Euroopas tipus ja parimate riikide seas maailmas. Nüüd, detsembri alguses tutvustatakse maailmale ka värskeima, 2018. aasta PISA uuringu tulemusi. Aga mida PISA tegelikult endast kujutab?

PISA on suurim haridusuuring maailmas, mille käigus hinnatakse 15-aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes. Osalevate riikide arv kasvab pidevalt: kui 2015. aastal võttis uuringust osa 72 riiki, siis viimati juba 79.

Milleks nii mahukat uuringut vaja on? Haridus on ja jääb võtmeks inimese ja ühiskonna heaolu ning arengu kindlustamisel. PISA eesmärk on eelkõige hinnata õpilaste teadmisi ja oskusi, mida on vaja päriselus ette tulevate probleemide lahendamiseks ja väljakutsete vastuvõtmiseks. PISA annab riikidele ka võimaluse jälgida oma tulemuste muutumist ajas. Kuna PISA on olemuselt haridussüsteemi uuring, siis selles osalevaid koole ega õpilasi pingeritta ei seata, küll aga riike.

Globaliseerumine on andnud inimesele võimalusi valida endale kodumaaks ükskõik milline riik maailmas. Haridust väärtustav inimene otsib sageli enda või oma laste arenguks riiki, kus on parimad võimalused hariduse omandamiseks. Tööandjad üle maailma konkureerivad parimate töötajate nimel. Valitsused pingutavad omakorda, et haritud inimesed ei lahkuks ja talendid tuleksid koju tagasi. PISAst on saanud omamoodi riikidevaheline hariduse olümpiamäng, mille tulemusi jälgitakse teraselt.

See on ka õigustatud, kuna uuringud on näidanud, et PISA tulemuse põhjal saab suures plaanis prognoosida õpilase käekäiku vähemalt täiskasvanuea esimesel kümnendil: millise hariduse ta omandab ja kui suur on ta panus ühiskonda täiskasvanueas.