Karmo Tüür: sõjalis-patriootiline Venemaa

Venema president Vladimir Putin tegemas selfie't koos sõjalis-patriootilise noorteklubi «Vimpel» liikmetega. Foto: POOL/REUTERS/Scanpix

NSVLi-aegsete märgisüsteemide taastootmisest Venemaal kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Venemaa ühiskondlikus teadvuses toimub sõja ja vägivalla hiiliv normaliseerimine. Kui mingit nähtust piisavalt kaua vaadelda, siis hakkad nägema mustreid ja nende muutusi. Nihkeid maatriksis, kui soovite. Mitte niivõrd suurtelt tribüünidelt öeldud deklaratiivsetes sõnades, kuivõrd päriselus toimuvates mikromuutustes.

Jälgides igapäevast infolõime juba paarkümmend aastat, on viimaste aastatega järjest rohkem hakanud silma jääma sedasorti sõnaühendid, mis eestikeelses kõnepruugis sisuliselt puuduvad ning mõjuvad kummaliseltki. Sõjalis-patriootiline kasvatus, sõjalis-õigeusklikud lastelaagrid, sõjalis-rakenduslikud spordivõistlused, sõjalis-ajaloolised koolituskursused jne.

Oluline on siin rõhutada, et need sõnad ja teod ei ole mitte niivõrd ülalt alla otsesõnu pressitud, vaid suuresti just n-ö rohujuuretasandil tekkivad. Seda võiks ju tõlgendada mingi Vene ühiskonna ja vaimsuse erilise militariseerituse läbi, kuid ma võtan seda nähtust teisiti seletada.

Igapäevaelus ei mõtle Vene inimene kuigivõrd teistmoodi kui meie siin. Jah, kindlasti on n-ö ülemise korruse tunnetuses erinevusi, vene hing on harjunud endast mõtlema suures, imperiaalselt vägevas mõõtkavas, kuid see on praegu teisejärguline.

Kujutage end ette keskmise Vene provintsi asukana, kes üritab ennast ja oma peret kuidagi ära elatada, minemata vastuollu seaduste ning omaenda südametunnistusega. Loomulikult püüab siis igaüks ringi vaadata, kus on mingid ressursid saadaval. Noh, umbes nagu koopainimene nuusutab tuult, et kustpoolt on haista saaki ja mis külje pealt on sellele mõistlik läheneda.