Üksik G-noot. Sellele järgneb sekund vaikust

My Chemical Romance Foto: Steve Pedulla

On omal moel ikooniliselt naljakas, et üksainsam G-noot võtab sel moel kokku terve generatsiooni jagu noori inimesi, kes tegid oma esimesi samme marsitaktis levimuusika maastikul 13 aastat tagasi. Võõbanud silmaümbrused mustaks, teatanud emale, et see pole pelgalt faas, ja võtnud eesmärgiks oma värskelt avastatud seesmist süngust ka väljapoole kuvada. Ning teha seda ühes tänaseks päevaks peaaegu kultuslikuks saanud ansambliga My Chemical Romance.

See 2001. aastal loodud Ameerika ansambel, mille neljast albumist koosneva diskograafia võtab kokku tagasiviskeline ja pisut kontroversiaalne fraas „emo“, defineeris põlvkonna jagu noorte jaoks äkitselt, mida tähendab olla hardcore.

Algusest peale žanrimängus ja kontseptalbumite loomisel meistriklassi püüelnud ansambel lõi enne peavoolu edu saavutamist laineid hoopis under­ground-skeenes, vingerdades end oskuslikult mööda pead tõstnud nu-metal’i stseenist ning võttes omaks post-hardcore mõjutused, pisut screamo’t ja õige suurel määral emo. Žanriline kompott, mida nad „I Brought You My Bullets, You Brought Me Your Love“ näol esimest korda esitlesid, sillutas neile tee eneseotsinguteks, mis päädisid järgmise albumi „Three Cheers for Sweet Revenge“ juures.