:format(webp)/nginx/o/2019/11/29/12776383t1hbc2d.jpg)
Lühikese aja jooksul on meil ilmunud kahed omapärased memuaarid. Mõni kuu tagasi David Vseviovi „Elulugu. Kaks esimest nädalat“ ja natuke hiljem ka Toomas Tauli „Tuba 116“. Omapärased ollakse täiesti omamoodi, teineteisega ei sarnaneta, kuigi mõlemad liigituvad mentaliteediajaloo valgustamiseks. Ei ole tähtis, kes valitses ja milliseid sõdu peeti, vaid see, kuidas elati ja toime tuldi. Teiseks ühiseks jooneks on heatahtlik ja soe huumor.
Pealkiri tähendab Uue-Pälli intritoa numbrit, teos käsitleb ülikoolielu aastatel 1969–1974, ja teeb seda altpoolt, või nagu praegu on moes öelda – rohujuuretasandilt. Täpsema vaatluse all on TRÜ ajaloo-osakond tol kaugel ajal, mil ei tuntud veel sõna ühikas ning tänane Pepleri uulits kandis 1. detsembri mässaja Rudolf Pälsoni nime. Sealt siis deminutiivike Päll.
Toomas Taul ei ole teose ainuke autor, tema on kirjutanud põhiteksti. Kommenteerima, oponeerima, retsenseerima ja atesteerima on palutud toonased toakaaslased ja sõbrad Jaak Naber, Heinart Puhkim ja Olavi Pesti, nende arvamused ja hinnangud moodustavad raamatu teise osa ning võtavad enda alla rohkem kui poole tekstist. Niisiis, me võime rääkida autorkonnast.
Väljenduslaadi erinevus on kohe esimesel pilgul hoomatav. Raamatu esiots on belletristlik, naljaderohke ning kirja pandud stiliseeritud lühilauseis, meetodiks on kirjeldada üksikut, lootuses, et see iseloomustab üldist. Ja iseloomustabki. Raamatu tagaots on publitsistlik, seletav ja asjalik, üldise mõõdupuu järgi on hinnatud üksikut, kuivõrd on see niisugune, „nagu peaks“.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)