Carl-Robert Puhm: murdmaasuusatamise allakäik

29. novembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Täna algav murdmaasuusatamise hooaeg on läbi kahe viimase kümnendi olnud kui talve kuulutaja.

Pühapäevahommikused suusaülekanded olid aastaid midagi, mis tähendasid paljudele talve algust. Hommikune kohv koos televiisorist tuleva Lembitu Kuuse reipa hääle ja asjatundlike kommentaaridega tundusid kui talvise nädalavahetuse enesestmõistetav osa.

Aastatepikkusest harjumusest kasvas eestlastest asjatundlik suusapublik: teati täpselt, mida suuskade alla määritakse, teati seda, et Tehvandi tõusust jäljes üles sõitmine on üks pagana kõva sõna, ning tunti ka meie sportlaste suuri rivaale. Maailmas on ilmselt vähe riike, kus nimed nagu Marit Bjørgen või Petter Northug kellelegi midagi ütleks. Eestlastele üldjuhul ütlevad.

Praegu on kõigest sellest järel vaid varemed ja meie endine rahvussport teeb viimseid hingetõmbeid. Suusaliit, mis oli aastaid eeskujuks kõigile teistele spordiorganisatsioonidele, on võlgades ja presidendita. Eesti koondisse kuulub vaid kaks sportlast: Marko Kilp ja Mariel Merlii Pulles, kuid erilist toetust ei saa alaliidust nemadki.

Tegelikult on murdmaasuusatamise allakäik kestnud ju juba terve viimase kümnendi.

Tegelikult on murdmaasuusatamise allakäik kestnud juba terve viimase kümnendi, aga ennist olid meil vähemalt sportlased. Pärast Seefeldi dopinguskandaali kadus see vähenegi.

Aga vahest polegi tippsport see, kustkandist kõike möödunut vaadelda. Kui ilmataat lubab, täituvad meie terviserajad endiselt talispordi nautijatega. Suusatamisega tegeleb jätkuvalt rohkem kui 1500 last ning spordiharrastusena pole meie kunagine rahvussport kuhugi kadunud. Suusapisik on eestlaste seas ikka olemas ning Tartu maraton kui suusatamise sümbol au sees.

Ehk on suusaharrastuse populariseerimine Eesti murdmaasuusatamise hiilgeaegade pärand? Kaheldav, sest liikumisharrastusena oli suusatamine siinmail au sees juba palju-palju varem.

Loodus teatavasti tühja kohta ei salli ning näib, et aseainet vajab ka Eesti talispordisõber. Viimastel aastatel on tugevasti kanda kinnitanud laskesuusatamine – klassikalise suusatamise atraktiivsem versioon. Ülekanded rahvustelevisioonis ja suured vaatajaarvud on kui kunagise mälestuse taassünd. Loodetavasti läheb laskesuusatamisega teistmoodi, sest olukorda, kus paarikümne aasta pärast on meil vaid negatiivse varjundiga mälestused, enam kogeda ei tahaks.