Leif Kalev: ministeeriumid ja valitsemiskvaliteet

Leif Kalev. Foto: Liis Treimann

Ministril võiks olla suurem võimalus kujundada oma meeskonda, teisalt peaks vähendama otsustamisruumi tehnilistes küsimustes, mille ilmekas näide on kohtuskäimise volituste andmine, kirjutab politoloog Leif Kalev.

Maaeluministeeriumiga seotud meediavoog on avalikkuse tähelepanu alla toonud eeskätt õiguslikud ja kriminaalhõngulised teemad, millega tavaliselt tegelevad paremini juristid ja õiguskaitseasutused. Kodaniku ja riigivõimu vaates on otstarbekam küsida, mis on laiemad mõtlemiskohad.

Mitmetest küsimustest on minu arvates keskne, missuguse kvaliteediga valitsemist tänased reeglid pakuvad ning kas siin on parandamisruumi. Valitsemine hõlmab poliitikate sõnastamist, väljaarendamist ja elluviimist, seda nii eestvedamise ja juhtimise kui spetsialistitegevuse osas.

Ministeeriumi roll

Tavapärases esindusdemokraatias sõnastavad inimesed oma arusaamad, tegusamad ühinevad nende edendamiseks, kandideerivad valimistel ning edu korral saavad otsustada ja poliitikaid kujundada. Poliitikaid viib ellu valitsus, keda abistavad mitmesugused tugistruktuurid. Nüüdisajal tagavad tugistruktuuride asjatundlikkust ja stabiilsust erakondlikku otsesekkumist pidurdavad puhvrid, mis on kujundatud ka taasiseseisvunud Eestis.

Samas on need puhvrid tasakaalustav vahend, mitte eesmärk iseeneses. Eesmärgid tulevad inimestelt, kodanikelt ikka sellesama demokraatliku protsessi tulemusena, ükskõik kui ebatäiuslik see parajasti ka ei oleks. Valitsuse tugistruktuurid on mõeldud selleks, et neid eesmärke paremini või halvemini välja arendada ja ellu viia. Õigusaktidega saab seada täiendavaid raame ja piiranguid, mida järgida, ent demokraatia lähtub siiski mandaadiga poliitikast ja selle kujundamiseks peab jääma piisavalt ruumi, eriti arvestades, et tippjuhtide otsuseid saab sageli mitmeti tõlgendada.