Aleksei Lotman: keskkonnakaitse toetub töötajatele ja teadmistele

Aleksei Lotman. Foto: Madis Sinivee

Hiljutises Maalehes (21.11) sai metsatüli käsitlevas artiklis lugeda, et pean mõnda lugupeetud metsa- või kliimateadlast ebapädevaks. Ma pole tõesti kunagi midagi niisugust väitnud. Ma pole küll ise teadlane, kuid kogu mu töö keskkonnakaitsjana tugineb teadlaste uuringutele. Säästev areng saabki tugineda eelkõige teadmistele.

Selles numbris saab lugeda Kutsekoja OSKA projekti ülevaadet vee- ja jäätmekäitluse ning keskkonnakorralduse töötajatest ja nende ettevalmistamisest. Murettekitav on vaade vee- ja jäätmemajanduses töötavate inimeste kõrgele vanusele. Automatiseerimine ilmselt küll vähendab vajadust lihtsama tööjõu järele, kuid kas tehisintellekt hoomatavas tulevikus kõik vajalikud otsused saab tehtud, on kahtlane.

Veidi enam annab optimismiks põhjust avaliku sektori keskkonnatöötajate vanusepüramiid. See sisendab lootust, et vähemalt ühiskondlike otsuste jaoks keskkonnavallas meil inimesi leidub. Siiski ei asenda see mõistlikku töökorraldust keskkonda tugevalt mõjutavates majandussektorites endis. Keskkonnaga seotud spetsialistide arvelt tööjõukulude kärpimine on vastutustundetu.

Vee- ja jäätmetega on seotud ka teine tänase lehe lugu. Nagu kord varem juba kirjutatud (6.09 keskkonnakülgedel), tekib reovee puhastamisel sete, kuhu on kogunenud palju sellist, mida me looduslikesse veekogudesse sugugi ei soovi.